Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Otto Münther - Keldris
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
keldrisse heidetud, kust meie nad välja võtsime ja ära
parandasime, nii et nende peal magada võisime. Sagedasti tuli ette,
et meie pool ööd sängis ja poole selle all viibisime. Sängide
ees oli pakkude peale seatud laud, ta kõrval pakk-kast ja
nendest eemal potisarnane raudahi, mida meie õhtutel
käbidega toitsime, mille toru loogeldes kui madu üle toa käis ja
kütmise ajal haledasti ja kohutavalt kumises.
Vastik ja eemaletõukav oli see kurb ruum, kuhu õhtu eel
vahest päikesekiir häbelikult sisse vaatas ja seina külge
naelutatud suitsenud pilti soojendas, mille peal keegi magav
eurooplane kujutatud oli, kelle naelutatud saabaste taldu
neeger uudishimulikult sõrmega katsub.
Selles urkas, mida meie „kooljakeldriks" nimetasime,
elasime meie kolmekesi: Narva Jüri, Hindrik Kask ja mina. Jüri
oli noorukene, punakate juustega ja väikeste vurrudega mees,
ja ta käis alati pikas, pruunis kuues. Oli alati mõttes ja
rääkis vähe. Sellevastu oli Hindrik päris kangelane. Suure
kasvuga, laia pihaga ja tugeva rinnaga. Tõstis raudteerööpa õlale,
kaevas peaaegu kahe mehe eest kraavi, nohises kangesti ja
oli alati heas tujus. Kui ta mõnikord koju tulles ukse taga
kobas, siis kuulsime meie juba nohinast, et ta ukse taga on.
Elulained olid meid kodumaast lahti kangutanud ja mööda
mitmesuguseid okkalisi teesid ühte Mustamere-äärsesse linna
talutanud. Seal kannatasime puudust, nälgisime, otsisime tööd,
kaevasime maad, kandsime lillesid, lõhkusime turul vanu
kõrtsisid ja poode maha ning näitasime igal pool oma
kätetööd, mille üle ükski arvustaja sõnagi ei lausunud.
Imekspanemisväärilise külmusega ja rahuga kandsime
endi ränka iket. Ei kahetsenud meie ratsasõitjaid preilisid,
pillajaid mõisnikke ega igasuguseid õnnekütte, ei ka paksu
inglast, kes võõrastemaja palkoni peal istudes õlekõrre läbi
külma punši jõi. Need inimesed olid meist nõndapalju eemal
ja kõrgemal, et meie nende peale niisamasuguse pilguga
vaatasime, nagu perekonna-romaani kirjutajad oma kangelaste
peale, kellel mingisuguseid nõrkusi ei ole ja kes täiesti
täiused on. Missugune mõte! Aga ometi elutses ta meie peas.
Ainult siis tundsime kõikide vastu põlgust ja meelepaha,
kui meie peremees — linnaaednik — meiega mõne asja pärast
52
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
