Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Vassili Mölder - Mispärast?
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
või ometi temalt ta ainust tuge ära võtta, teda leseks ja neid
viit väetit kanapojukest abita vaeslasteks jätta! ... Ei, nii
metsik ei või inimene olla, olgugi et ta saks on! ...
Nõnda arutas Miina teel iseeneses ja kiirustas sammu. Et
see tee täna ka nii kole pikk on! Muidu ei ole seda mõisavahet
enam kui hädasti verst maad, aga täna näitab kaugus otsatu
olevat. Taevane jumal, kui ma viimaks veel hiljaks ei jää!
Miina ei malda enam kõndida, ta jookseb...
Sellegipärast on ta meelest, kui jõuaks ta ainult tigusammul edasi.
Kange tuul asub ka nagu kiuste just risti vastu ja takistab
omaltpoolt jooksu. Oh, et tal nüüd tiivad oleksid!
Ometi viimaks on ta Kuusiku kääru tagant, mis saladusliku
linikuna hirmupaika varjas, välja lagedale jõudnud. Nüüd
võib ta juba mõisat ja selle ümbrust selgesti näha. Oo, küll on
seal rahvast koos, nii et mõisaõu mustab aina! Selle mustava
parve keskkohal arvab Miina iseäralist liikumist märkavat,
aga ei saa maa kauguse pärast ometi aru, mis seal sünnib.
Korraga — mis see oli? Mõisa poolt kostis vali,
kõrvulukustav kärgatus. Püha taevas, kas see ei olnud
püssipaukude ragin?! Oh, Jeesus, Jeesus, halasta? ...
Miina silmade ees muutub kõik mustaks, ta komistab ja
kukub maha. Aga üleloomuliku jõuga ajab ta ennast jälle
jalule ja tormab edasi.
Ta pea kohiseb, mõistus kipub tal segi minema. Mõtted on
tal iga järjekindluse kaotanud: need eksivad korratult ümber
nagu ärahirmutatud hirvekari. Nad jooksevad heitunult laiali,
põrkavad kokku, lagunevad uuesti, liginevad jälle üksteisele,
liituvad ühte ja sünnitavad viimaks ühe ühise koleda pildi.
Seal, mõisa õue peal lamavad tapetud inimeste surnukehad
aurava vere sees hunnikus maas, ja teiste hulgas on, tumm ja
tardunud, ka tema Jüri... Uu! . . . Uu! ...
Edasi, ikka kiiremalt jookseb Miina, hoolimata sellest, et
tal hing kangest jooksust kinni tikub jääma. Soo, nüüd on ta
juba üsna mõisa ligi ja võib mõndagi näha, mis seal sünnib. Ta
näeb suurt hirmunud rahvakogu, kes poolringis mõisa talli
ees seisab. Veidi kaugemal paistavad suurte karvaste
mütsidega ja toorete metsikute nägudega sõjamehed, püssid käes.
Ta näeb ka mõisahärrat, kes sõjameeste seas kärmesti edasi-
1907
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
