- Project Runeberg -  Eesti proletaarne kirjandus : Valimik jutustusi ja luuletusi /
46

(1951) [MARC] - Tema: Estonia
Table of Contents / Innehåll | << Previous | Next >>
  Project Runeberg | Catalog | Recent Changes | Donate | Comments? |   

Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Otto Münther - Üksinda

scanned image

<< prev. page << föreg. sida <<     >> nästa sida >> next page >>


Below is the raw OCR text from the above scanned image. Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan. Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!

This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.

Nüüd kuulen ma vahest müristamist ja tema kaja äratab
mälestused mu noorusest, päikesest ja õnnest minus elule,
aga ma ei tunne sellest enam. rõõmu...

Minu maailm on väike kahvatute seintega ja kumera laega
ruum ja kõrgelseisev võredega aken, kust tumehall
hämariku-sarnane valgus sisse tungib ja sellele kurvale ruumile
vida-vikusarnast valgust laenab. Päikesekiir, mis kõik elustab ja
kõigis uut elulootust äratab, valgustab ainult akna ees olevat
korbalist sammeldanud seina, mille vahele siin ja seal
härja-põlvetaimekesed oma juurekesed on sirutanud ja nagu
kukkumist kartes toast hirmuga kinni hoiavad. Ja seegi
valguskiir käib kõrgelt, nagu väriseks ta ja kardaks oma palet siia
kurba ruumi paista lasta, kust raske välja on pääseda. Ta
armas valgus jääb kahvatuks, nõrgaks ja uinutajaks
hämaruseks, kui ta seinast tagasi põrgates allapoole ulatab.

Hävitav ajahammas on selle rõhuva inetu müüri urbseks
teinud ja oma alalise närimise läbi kõik ta iluduse ära
hävitanud. ühest kohast on krohv maha langenud ja punased
telliskivid paistavad kui verega korpa läinud haav selle elutu
koleda keha küljes. Iga kord, kui ma pilku sinnapoole heidan,
paistab ta oma täie koledusega ja saladusliku olekuga. Ma
põlgan seda inetust, aga ma ei suuda selle mõistatusliku
koha pealt oma pilku ära pöörata ... Mõnikord paistab ta
kui verega kaetud ebajumala kuju, mille silmad kurjasti
vilguvad, mille palged vihm üle on ujutanud ja mille
hammasteta kole suu inetult irvitab, nagu püüaks ta kedagi oma
lõugade vahele tõmmata. Mu üle käib külmavärin. Kui öösiti tuul
hulvab ja vihm kähisedes vastu müürisid langeb, siis vaatan
ma hommikuti, kas vihm teda mitte ära pole pesnud...

Vahest kuulen ma kajaka haledat kisa ja tuvikene lendab
müüri ääre peale ning vaatab oma suurte mõistmatute
silmadega allapoole; vist tunneb ta kaastundmust. Ta seisab kaua
vaikides ühe koha peal ja lendab kuulmatult minema; teda ei
takista keegi, kuna ma üksinda jään...

Sagedasti vaatan ma üles sinava taeva poole, kus
pilve-kesed vabalt kui udusuled ja valged treemlid liiguvad. Kaks
kollast liblikat lendavad pikkamisi aeglaselt teineteist taga
ajades vabas õhus, mis nende ümber heljub. Nad on vabamad

46

<< prev. page << föreg. sida <<     >> nästa sida >> next page >>


Project Runeberg, Mon Dec 11 15:38:16 2023 (aronsson) (download) << Previous Next >>
https://runeberg.org/prolkirj/0048.html

Valid HTML 4.0! All our files are DRM-free