Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Otto Münther - Üksinda
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
kui inimene, kes arvab, et maailm tema pärast on tehtud, kuna
ta ori on... Teinekord lööb taevas punakaks, muutub
tumesiniseks ja läheb kordkorralt mustaks, kust tähed üksikult
paistma hakkavad, igavest igavust tundes ja looduse seadusi
täites. — öö ligineb. „Küll võib homme päikese tõus ilus
olla ..mõtlen ma.
Ma tean, et kevade käes on; mu ruumis valitseb kauemini
hämarusesarnane valgus; ma kuulen aurulaeva vilet... Kui
kena on nüüd... Selle inetu urbse müüri taga voolab jõgi, on
majad, kirikud ja lossid. Õhk on siidine, päike kullatab
kirikute kupleid ja kiirgab tuhandetes kiirtes peeglisarnastelt
aknaklaasidelt tagasi ning suudleb õrnalt virvendava vägeva
jõe pinda. Ja inimesed? Nad tõttavad nagu sipelgad edasi,
võivad minna, kuhu tahavad, võivad näha, mida nad ihaldavad,
võivad kõnelda, millest tahavad, aga ettevaatlikult; võivad
töötada ja armastada ...
See on mul kõik raske aru saada. Veel hiljuti võisin ma
kõike sedasama teha. Aga siis ei pannud ma seda tähele; ma
ei tundnud seda, mis vabadus tähendab, niisama, nagu rikas ei
tunne, mis nälg on. Ma ei mõistnud, missugune õnn vabaduses’
peitub ja missugune õnn on elu näha ja seda maitsta.
Ma kardan, et ma enam elu näha ei saa, et see kole
krobeliseks näritud müür oma hirmsa haavaga mu peale langeb,
mu ära lämmatab ja ise rusuhunnikuks muutub, kust ohakad
ja umbrohi välja tärkavad. Siis ei näe ma enam sinavat taevast
ega kuule kajaka kisa ega siruta ebajumala Mooloki sarnane
kuju oma koledaid lõugasid mu poole. Ka ei näe ma
kastetil-kasid, mis müüriprao vahel kõikuva rohu latvades
ripnevad ... Mu ümber on öö... igavene raske öö, mille järel
ärkamist ei ole ...
Õhtul, kui ma üksinda istun, siis asub hirm mu
südamesse. Kole vaikus valitseb mu ümber. Paistab, nagu sirutaks
kole elajas mustavast aknaaugust oma hirmutavad küüned
välja ja püüaks mind haarata. Külm higi tekib mu otsaesiseler
süda peksab kuuldavalt ja ihust käib niisugune tundmus läbi,
nagu oleksid sajad pinnud ihusse aetud. Ma pööran kõrvalar
et oma varju ei näeks, mis väriseva lambitule valgusel seina
peal nagu liiguks. Ma kaxdan teda; ta on nurklik ja inetu. Ta
47
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
