Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Otto Münther - Üksinda
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
Uuesti avanevad tammepuust uksed. Inimesi toodi sisse ja
viidi välja. . . Siis toodi noor, tugev ja uhke mees siia.
Raudse jõuga oli ta pimedusvõimuga võidelnud ja
võimu-valitsusele ning vägivallale vastu pannud. Oli vabaduse ja
kõrge aate tungalt kõrgel hoidnud ja seda oma rahvale paista
tahtnud lasta, kes pimeduses ja viletsuses lämbuvad. Ta astus
ennastsalgavalt rahva õiguste eest välja ja seletas seda
ülekohut, mis salk võimumehi miljonitele inimestele teeb. Ta
langes võitluses, aga ta ei pidanud ennast võidetuks ja ootas
pilku, et pääseda... Aastad läksid mööda, lootus jättis ta
maha, külm vaikus ümbritses teda ja pime öö mattis ta enda
alla. Osavõtmatud kahvatanud müürid lämmatasid ta ära.. .
Sajad tundmatud inimesed on siin vaevelnud, nad on oma
hingepiina, oma valu, oma ahastust ja oma viha nende
müüride vahel välja õhanud, ilma et nad ühtegi troostisõna oleksid
kuulnud. Uks on terava asja otsaga isegi külma südamega
seina rinna sisse uuristanud: „Jumalaga, Maria!"... Need
sõnad olid tal vist kõige kallimad ja ta arvas, et see, kellele
ta need sõnad pühendas, kord veel nad teada saab; aga kus
elab ta? ... Nad on langenud, neid ei tunne keegi, ei ühtegi
pisarat pole nende pärast valatud. Nende hauad on teadmata
ja ükski mälestusmärk ei ehi neid. Kui tuul puude latvades
kahiseb, siis kajab see neile kui tasane uinutamislaul...
Õhtuti kuulsin ma tumedalt kajavate võlvide all tasast
sosistamist ja peaaegu kuulmatult libises üle kivipõranda must
kogu, risti käes hoides. Lukud rägisesid, sõjariistad kõlisesid
ja vastukajavate sammudega läksid inimesed vaikselt surma,
ükski silm ei vaadanud neid kurva armastusega ja ükski
osavõtlik sõna ei kõlanud neile järele. Ja need, kes seda teadsid,
elasid ometigi. .. need, kes seda nägid, said sellest aru ja
elasid edasi... ja need, kes kõike seda madalust, valjust ja
koledust tundsid, mille abil vabadussädet alla suruti, ei julgenud
võidelda ... Vaesed, viletsad ja nõrgad inimesed!...
Korraga kuulen ma tasast, tumedat koputamist. See kostab
teiseltpoolt seina. Ma kuulan hinge kinni pidades — ja uuesti
kuulduvad tasased üksikud löögid. Pikkamisi, vahet pidades,
kostavad nad edasi. Ma veerin neid löökisid ja sean nad
4 Eesti proletaarne kirjandus
49
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
