Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Otto Münther - Üksinda
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
kokku. Neist tekivad sõnad ja ma saan teada, et teiselpool
seina keegi naisterahvas niisamasuguse saatuse osaline on,
nagu minagi. Ka teda piiravad hämarus, vaikus ja hallid
osavõtmatud seinad ümber. Ta peas keerleb mõtete mäss. Need on
õnnelikumad kui tema. Ei karda nad raudu, ei vangitorni ega
suuda neid ühedki müürid kinni pidada, ühe pilguga lendavad
nad terve maailma ringi, kuna keha asjata pääsemisteed
otsib. Ma tunnen seda naisterahvast. .. Teda tunnevad
tuhanded. Teda vannutakse ja jumaldatakse. Ta on noor neiu, kelle
püüdmised puhtad on nagu mägede allika vesi, ja kelle süda
leekiva armastusega oma vanemate ja ligimeste vastu tuksub.
Ta ihaldab vabadust hullustuse sarnaselt ja võitles
raugemata jõuga inimeste vabaduse eest ja püüdis seda võimu
hävitada, mis pimedust armastab. Ta langes — ja üks inimene
oli tumedate müüride vahel rohkem.
See koputamine on minusse kui uut elu toonud. Ma ei
karda enam koledat avaust, mis irvitavalt mu peale vaatab,
ega kohku kajaka kisa ja kellade helinat kuuldes — ma ei ole
enam üksinda ... Ka mu eelkäijad, kes oma viimaseid tunde
siin ootasid, need saadaksid "oma haudade põhjast nagu
õnnistust mulle ja mu hinges leegitseb kuum armastus nende
vastu ...
Jälle väriseb tuluke mu ruumis ja mu mustav vari liigub
kui kohutav tondikuju seina peal. õudne tundmus asub rinda
ja külmavärinad käivad üle keha ... Seal kostavad õrnad löö- `
gid: «Jumalaga . .. Mind ... viiakse ..." Mu silmade ees
muutub pimedaks, nagu raudse võruga kruvitaks hing kinni, et
hääl välja ei tungiks. Mul on tundmus, nagu kistaks tangidega
mu südant ja üksikuid närvisid välja. „Jumal, kas ma mitte
hulluks ei lähe!" käib kole mõte mu peast läbi... Tuluke
virvendab silmade ees ... Osavõtmatud müürid nagu ähvardavad
mu peale langeda; aga mu jõud nõrkeb .. . Väsinult langen ma
külmale põrandale; mul on võimatu pääseda, ma olen
köidetud ... mind köidab ahel,..
Mispärast?
Lugeja, ära küsi seda.
17. aug. 1905
Koguteosest „Punaseilt päevilt", 1905
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
