Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Otto Münther - Keldris
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
jakeldri" õhk oli kosutav .. . Meil hõljus tulevik ees, rääkisime
parematest päevadest. Uskusime kindlasti, et elu meil teiseks,
paremaks ja kergemaks muutub ... Olime õnnelikud ja
tundsime iseenese väärtust. Ja häda sellele, kes oleks tohtinud
meie inimlikke õigusi rõhuma tulla. Meie rääkisime, meie
vaidlesime . . . Meie olime „kooljakeldri" elanikud, aga meie
olime inimesed, ja nüüd tundsime seda, mida meie sagedasti
mitte ei tundnud: meid rõhuti!... Olime prügi, millega teesid
sillutati, et paremal seltskonnal kergem sõita oleks! ...
Oli kaunis hilja, kui Peeter ära läks. Hindrik norises juba
sängis. Jüri oli kõveras ja ei rääkinud midagi; vist mõtles ta
mõne asja üle, mis tal vaidluse ajal oli pähe tekkinud. Ma
keerasin lambitule väiksemaks, mille valgus kordkorralt
nõrgemaks läks, kuni ta viimaks ära kadus, ümberringi valitses
vaikus, ainult kilk laulis kuskil prao vahel aeglaselt ja
ühetooniliselt, ning selle sekka kajas Hindriku norisemine ...
Ei tea, mis aeg see võis olla, kui läbi une vankrimürinat ja
hobusekapjade plaginat kuulsin, mis meie trepi juurde
seisatama jäi. Varsti kuuldus trepiastmetel sammusid, kolinat ja
ukse haledat kräginat. Ma tegin silmad lahti ja nägin endi
korteris mitmeid politseiametnikke, kõik sõjariistades, kuna
ühel latern käes oli.
„Ajage nad üles!"... kamandas nende ülem. Ma kargasin
voodist välja ja vaatasin suuril silmil nende peale; mul oli
arusaamatu, mis see tähendas. Jüri ärkas ka üles ja hakkas
ennast riidesse panema. Hindrik magas aga nagu lõvi voodis
ja ei kuulnud midagi, mis ta ümber sündis.
„Ajage ka tema üles," ütles ülem abilisele ja see hakkas
Hindrikut liigutama.
„Ää tee, et panen jalaga," ümises Hindrik uniselt.
„Nad on vist sakslased, Ivan Grigorjevit|." ütles ülem,
„rääkige nendega ometi saksa keelt."
Abiline täitis oma ülemuse soovi; aga ta sai vist meist
vähem aru, kui meie temast, mispärast ta meiega
kõnelemise maha jättis ja Hindrikut veel suurema jõuga raputama
hakkas. Suure vaevaga sai ta Hindriku üles.
„Kus teie passid on?" küsis politsei-ülem. Meie otsisime
•endi passid üles ja andsime nad ta kätte.
55
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
