Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Otto Münther - Üks nendest
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
dused kuuldavale ei tuleks. Esimesed nägid endi ees oma
ammu-igatsetud paleust ja teised soovisid seda paleust omandada ...
Aga dr. Kahl? Ta oli uhke selle üle, et teda oli kaalutud
ja väärt leitud nende meeste hulgas olla. Iga kord vaatas ta, ja
ka nüüd, vaimustusega seda meestesalka, neid
vaimukange-lasi. See on juba suurus, nende meeste hulgas olla, kui sa küll
ise väike oled .. . Kahli vaimustus tõusis seda mõteldes, ja oma
kuju pildilt otsides sosistas ta: „Ma olen üks nendest..."
Koguni armetu paistis Kahli kuju pildi peal olevat. Ta oli
teiste vanemate meeste selja taha peidetud. Ainult pea ja
õla-nukid paistsid välja. Värvimüts oli lohus ja viltu peas. Vari
oli näo peale langenud ja ta nina teisele küljele litsutud.
Parem silm oli nagu udu sees ja sellele kohale oli päevapiltnik
musta täpi teinud. Aga see ei vähendanud Kahli vaimustust
sugugi. Ta oli üks nendest oksadest, mida see haridusepuu
kaitsevalt üle Eestimaa laiali laotas ...
Kaua, kaua vaatas Kahl seda pilti ja ta mõtted viibisid
kaugel ... Aga seal helisesid korraga kellad, sest Jaani hobune
raputas ennast külma pärast ja Kahlil tuli meelde, et täna uue
aasta laupäeva õhtu on. Ta vaatas kella. See oli pool neli.
Kella kaheksa ajal pidi ta Kuusesalus olema. See tegi Kahli
korraga kaineks. Tänane õhtu oli tema kohta tähtis. Täna
õhtul palus ta Kuusesalu omaniku, vana rikka Ambergi tütart
Elsat vormilikult endale abikaasaks. Siin ei võinud enam
viivitada. Ta astus kirjutuslaua juurde, süütas paberossi põlema ja
võttis noore neiu päevapildi kätte, mis selja tagant nõndaviisi
oli üles võetud, et ta lokki seatud juuksed, üks silm, väike,
ülespoole kerkiv nina, õrnad huuled, ümmargune lõug,
prilliklaas ja nöör näha olid. Ta vaatas seda pilti lähedalt; siis seadis
teda kaugemale. Vaatas ja vaatas. Vaatas seda terve
tähelepanemisega ja õrna, armatseva pilguga. Mõne tunni pärast
pidi see iludus tema oma olema. Igavesti tema... Kahli südant
täitis niisugune õnnis tundmus, et ta terve maailma vastu sel
silmapilgul oma headust oleks üles näidanud. Ta oleks tõesti
vanale Luua Mihklile, kes kiriku ukse ees käis ja talle
sagedasti luudasid pakkus, sellel minutil öelnud: „Meie oleme
kõik ühesugused eestlased, vennad, ja meid ei lahuta ükski
vahesein ega org ..."
78
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
