Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Otto Münther - Üks nendest
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
Kahl pani pildi tasakesi laua peale, tõmbas lauasahtli lahti,
võttis sealt sametise kasti sees oleva briljantkiviga sõrmuse
välja, pistis selle tasku ja keeras sahtli lukku. Vaatas ringi,
kas ta midagi ära ei ole unustanud, ja astus uuesti peegli ette.
Lükkas harjaga paar korda juukseid ja vurrusid. Kohendas
jälle kuube ning kutsus Miina enda juurde, kellele ta tarvilised
käsud kätte jagas ja kes talle kasuka selga aitas tõmmata.
Pistis kõrged kalossid jalga ja läks, head õhtut soovides, uksest
välja.
Miina läks härrale järele, saani juurde. Kattis tekiga härra
jalad kinni, soovis härrale head teed ja: till-tall, till-tall...
sõitis dr. Kahl Kuusesalu poole.
Õhtu oli õige vaikne. Taevas oli selge, ainult mõned pilved
paistsid nagu valged treemlid ja puuvilla-kahlud siit ja sealt
taeva küljest silma. Päike oli õige taevaservale lähenenud,
maalis taevaserva veripunaseks ning pani lumekibemed puude
küljes punaka valgusega hiilgama. Väljad ja luhad olid paksu
lumekattega kaetud, kust kivikangrud ja ristikheina-kärbised
mustavalt välja paistsid. Talumajade katused
valenda-sid ja nende unka-aukudest ja korstnatest tõusid
suitsusam-bad ülespoole, mis kõrgemal õhus laiali lagunesid ja ära
kadusid.
Kahl vaatas seda vaikset maakohta ja tal tulid endised
ajad meelde, mil isa teda kooli ja koolist koju oli viinud.
Mitmed õhtud olid just niisamasugused olnud. Ta oli sel ajal
väike, kössis, halli kuuega poiss olnud. Ta oli neid õhtuid
hoopis teistsuguse silmaga vaadanud, kui nüüd. Kui ruttu oli see
kõik mööda läinud. Ulikooli-aastad, üliõpilase-elu, parem
seltskond ja praegune elu. Ta oli tundmata jõu läbi
kodupaigast, oma noore`ea sõpradest, rahvast ja oma ümbrusest
kõrgemale tõstetud ja need olid talle võõraks jäänud. Ta ei leidnud
endal nendega mingisugust sidet olevat, kõik nende kõned ja
arvamised jäid temale ikka võõramaks ja ta ei leidnud asja,
mille üle omastega oleks võinud pikemat juttu ajada.
Kõneained, eluviisid, püüdmised, mõisted — need olid nõnda
mitmesugusest maailmast, et nad kuidagi kokku ei käinu’d ...
„Kui ruttu, kui ruttu," mõtles Kahl ja kohendas kasukat,
„on see aeg mööda lennanud. Varsti saab juba kaks aastat,
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
