Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Otto Münther - Üks nendest
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
Täna, uueaasta õhtul, oli Reinu rahva meel õige nukker.
Mihkli ainuke poeg, kaheteistkümneaastane poiss Jaan,
loosk-les sängis ja hädaldas vahetpidamata. Mihklil oli vaesest
poisist kahju. Ta oli igal pool juba Mihklile abiks, niihästi
äestamise kui ka heinategemise ja xukkilõikamise juures. Ta oli
Mihklile asjaks ja jalakergitajaks.
Mihkel istus sängi äärele, piip pihus, ja vaatas tuimalt
viskleva poisi peale.
„Kas jääb valu vähemaks?" küsis ta madala häälega.
„Ei sugugi, südame kohalt valutab mis hirmus; ai, ai!"
kiunus poisikene.
„See läks ja jäi! Hea surma järele saata," urises Mihkel.
„Mine, Anni, vaata, kas ema ei tule juba."
Arvata kuueteistkümneaastane tüdrukuke tõusis pingilt
üles, läks välja, aga tuli varsti tagasi. „Kuusesalu poolt tuleb
must kogu, vist on ema."
See rahustas Mihklit. Ka Jaan pööras oma punakad silmad
ukse poole. Ta ootas ja oigas ning ei pööranud pead enne
kõrvale, kui juba ema ühes külma aurulainega sisse oli astunud.
„Kas tuleb?"
„Oh ei! Seal suur praht, palju saksu koos. Peetakse tohtri
ja Elsa-preili kihlusi. Kes see sealt täib ära tulla."
„Kui kauge see siis nõnda on, ega ta jalad oleks siia
jäänud," urises Mihkel läbi hammaste ja sülitas,
„ütlesin küll, et Jaan haige on ja ta südant kaebab, aga
tohter ütles, et see külmetamisest on tulnud, mis mööda läheb.
Lubas teine homme hommiku vara tulla."
„Või homme hommiku!" pomises Mihkel.
„Elsa-preili tuli ka välja, ühtepuhku tohtri suus ja kaelas.
Oli teine õige lahke, käskis mulle joodavat viina anda ja
saia." — Siin võttis Kai saiakannika välja, murdis suure tüki
selle küljest ja pakkus Jaanüe.
„Säh, katsu ometi sugugi."
Jaan vaatas tumma pilguga ema poole ja raputas pead. Ta
nägu õhetas. Silmad olid vesised. Huuled kuivad ja keel tahtis
kurgulae külge kinni jääda.
„Vett," kuuldus vaevalt ta suust. „Ai, ai, ai! ... Oh jumal,
oh jumal," ta nägu kiskus kramplikult kokku.
90
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
