Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Otto Münther - Üks nendest
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
„Anni, mine too kambrist lõnga-õli, anname mõned tilgad
-sisse, ehk aitab."
„Sa võta ja koori sibulat," ütles Mihkel sängi äärelt Kaiele,
«öeldakse, see peab ka südamevalu ja villi vastu olema."
Silmapilk tõttasid ema ja tütar rohtusid otsima, et haigust
eemale peletada. Aga haigus ei pannud seda tähele. Need
arstirohud, mis talupoja toanurgast leida on ja mida igasuguse
haiguse vastu tarvitatakse, ei jõudnud ta võimu murda. Ta
sammus edasi ja hakkas Jaani elupuud tükk-tüki järel ära
hävitama. Ei pannud ta Anni pisaraid, ei ema jumala
appikut-sumist ega Mihkli tasast õhkamist tähele. Ta oli endale ohvri
valinud ja nõudis seda endale. — Rusuvalt ja piinavalt venis
tund tunni järele. Hommik jõudis juba kätte ja taevaserv
hakkas punetama.
Jaan viskles ja ägas sängis, kutsus ema, vanemaid ja
jumalat appi. Kisendas valuhoogudel härda häälega ja palus abi.
Reinu rahvas seisis nõutult, hädaldades ja ei mõistnud
mingisugust abi anda. Nad ootasid hommikut.
„Ai, ai, ma suren, ma suren," oigas poisikene. „Tule, ema,
triigi mind südame kohalt!"
Hädaldav ema pani käe poisikese südame kohta, mille
tormiline tuksumine tasasemaks oli jäänud, nii kui põgeneks
süda kaugemale, kaugemale ... ja jätaks selle koha tühjaks,
kus ta tuksus.
Kuulge, kuulge, kellad helisevad .. . „Oo ... oo ... ma
suren ... ma suren ..." Kramplik hoog tõmbas ta keha kokku.
Õhetav nägu muutus kibedaks. Ta tõmbas paar korda raskesti
hinge. Rabas kätega ... ja ta keha vajus sirgemale, silmad
muutusid klaasiseks . . .
Haledasti kostis ema ja tütre kaeblik nutuhääl Jaanikese
eluta keha ees. Mihkel istus ristis kätega sängi peal ja ohkas
raskesti, südame põhjast. . . Temale kostsid kellahääled kõrvu.
Päike tõusis punetades üles ja valgustas lumega kaetud
metsasid, põldusid, inimeste eluhooneid, ja vaatas elustava
pilguga vaikivat loodust, kust selgesti ja armsasti, nagu
uut-aastat tervitades, dr. Kahli traaviva hobuse kellad: till-tall,
till-tall helisesid.
Ta pidas sõna! ...
.Sulejoonistused", 1906
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
