Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Villem Buk - Abi
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
Ema hurtsik on veel armas, on kodu, niikaua kui vanaema seal
liigub. — Lapsed nutavad vanakese ümber vankris ja —
vanaema räägib veel nendega.
„Vanaemä!" lausub väike Liine luksudes, „las’ ma lää emä
kirstu manu ikma!"
„Mine, tütrekene, mine!" vastab vanake tumedal, kustuval
häälel. Ja laps hüppab vankrist maha, läheb teise vankrisse
ja laskub puusärgi peale kummuli, sest ema puusärgi peal
on kõige parem nutta!
Ja tõesti, laps tõuseb varsti üles ja tema näol lehvib midagi
troostilist, midagi lootuslikku või vähemalt midagi
niisugust, mida luuletajad leinaõnneks nimetavad.
Ja nagu mustunud olekus jääb laps mõtetes enese`ette
vahtima. üks rõõmus aeg tuleb talle meelde: mälestused
mullusest kevadest — oo, kui ilusad! Päikesepaiste tuletab seda
kevadet meelde. Aga äkisti kukuvad kõik mälestused mustaks
tombuks; nagu ehmudes vaatab laps ümber ja — taevas on
must, päike, pakatavad puud, sulisev ojake, väljad — kõik on
tumedad ja inetud kui pilvede varjud, mis maad mööda
liuglevad.
„Emä!" kiljatab laps äkisti ja kukub puusärgi peale,
kramplikult sellest kinni hakates.
Küüdimehed, kes ladusasti juttu ajasid, jäävad vait. Kogu
rong on vaikne, ainult hobuste astumist ja vankri nagisemist
on kuulda.
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>