Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Villem Buk - Kivine raamat
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
Detsember 13.
Täna viibin mõtetes väljaspool müüre, mälestan seda
maailma, kus inimestel teised mured ja teised rõõmud on, ja
võrdlen seda oma kivise ümbrusega, oma raudse maailmaga. —
Mõtlen nende aegade peale, kus ma sellest majast vabalt
mööda käisin ja mõnikord — nagu ajaviiteks — iseeneses
mõtlesin: «Vangimaja. Oo, missugune imelik maja!"
Mustade akendega hall hoone seisab nagu
sõjamehemuu-mia ammuvaikinud lahinguväljal. Helin, tume helin, nagu
kivikupli alla peidetud kellad ... nagu möödaläinud elu kaja
kumiseb tühjas maailmas. —
Aga nüüd ei ole vangimaja mulle imelik.
Vangimaja! — sa oled linn pisikese saare peal, millel muu
maailmaga harilikku läbikäimist ei ole; sul ei ole laevu ega
lootsikuid. Aga künades ja lauatükkide peal ujutakse siit
maale, otsitakse muu maailmaga ühendust.
Vangid on inimesed, kes kõik on kaotanud, mis inimesele
omane on. Sellega pidi siis vangis ka inimene ise ära kaduma.
Kuid seda ei võinud olla. Inimene, kellelt kõik ära rööviti, mis
tal oli, sündis uuesti ja kasvas uueks — nende raamide järele,
kuhu ta sisse suruti.
Vangidel on oma keel, kombed, iseloomud, oma kunst ja
kirjandus, oma kultuur.
Vangid sünnitavad pimedate müüride varjus iseäralise
maailma ning elavad seal oma ise-elu, nagu mõni väikerahvas
kaljumägedes ja kuristikkudes, kus lagedamaalane
mingisugust elamisvõimalust ei näe.
Vangimajal ei ole hariliku elumajaga mingit sarnadust.
Tal ei ole harilikke aknaidki. Nagu kohutav tont seisab
vangimaja oma kastluukidega — liikumiseta, hääleta.
Möödaminejad vaatavad üle uulitsa vangimaja kui surnukoopa peale. Aga
selles majas elatakse; seal on elamiseks vabadust. — Oma
väikest vabadust kaitstes paneb vang sagedasti elu
kaalule, sest viimase vabaduse kadumisega kaotab elu viimase
väärtuse.
Niisugune on vangi-maailm, mis välisele maailmale mõnest
küljest koguni tundmatuks jääb. Vangimajas on mõndagi, mis
seal tekib, võrsub ja sinna müüride vahele ka igaveseks jääb.
154
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
