- Project Runeberg -  Eesti proletaarne kirjandus : Valimik jutustusi ja luuletusi /
155

(1951) [MARC] - Tema: Estonia
Table of Contents / Innehåll | << Previous | Next >>
  Project Runeberg | Catalog | Recent Changes | Donate | Comments? |   

Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Villem Buk - Kivine raamat

scanned image

<< prev. page << föreg. sida <<     >> nästa sida >> next page >>


Below is the raw OCR text from the above scanned image. Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan. Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!

This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.

Kuid vangimajal on muu maailmaga alati omapärane
ühendus, mis teatud piirideni ulatub.

Tähtsamad uudised, mis juhtumustena ja sündmustena
maailmas liiguvad, tungivad varsti ka vangimajasse. Aga
põhjalikud läbiotsimised, missuguseid vangimaja nii tihti üle elab,
ei too neid radasid, mis muud maailma vangimajaga
ühendavad, päevavalgele. Seda ühendust ei jõuta kunagi täielikult
lõpetada, nagu ta kunagi ka niikaugele ei jõua, et vangimaja
harilikuks elumajaks muutuks.

Vangimaja jääb iseäraliseks maailmaks ja vangid
mitteharilikkudeks inimesteks.

Paljud asutused seisavad vangimajale sarnaduse poolest
kaunis lähedal. Ja mõnes harilikus elumajaski leidub midagi
vangilist. Kuid siiski jääb vangimaja iseäraliseks maailmaks.
Elu vangimajas on sedavõrd iseäralik, et harilik elu selle ees
surmahirmu tunneb.

Tumedalt ja vaikselt nagu mõtetesse vajunud vanake
seisab vangimaja päeval, kus elu tema ümber -—- tänavatel —
rõkkab ja kihiseb. Seal seisab ta oma kaetud akende ja
raudustega kui hall kaljuküngas, mille ümber lained keerlevad . . .
kui tühi saar seisab ta seal.

Saladuslik ja kohutav on vangimaja õhtuhämaruses . . . Kui
elumajades aknad kiirgavad ja valendavad, kui tänavad ja
jalutuskohad tuledes säravad, — siis jääb vangimaja vaikseks
kui surnuaed, hingab ümbrusesse õudust, äratab
möödaminejates tumedaid mõtteid ja rusuvaid tundmusi.

Aga pimedal keskööl, kui maailm hauana vaikib, kui
elumajades tuled kustuvad ja tänavatel liikumine raugeb, — siis
ärkavad kivid vangimaja müürides, raputavad verepisaraid
maha ning laulavad vabadusest inimestele, kes väljaspool
vangimaja vangidena vaevlevad, — laulavad inimestest, kes
müüride vahel vaikivad, kes ei hõiska ega nuta, ei kaeba ega
palu.

1911

<< prev. page << föreg. sida <<     >> nästa sida >> next page >>


Project Runeberg, Mon Dec 11 15:38:16 2023 (aronsson) (download) << Previous Next >>
https://runeberg.org/prolkirj/0157.html

Valid HTML 4.0! All our files are DRM-free