Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Villem Buk - Lina
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
Õied kaovad. Lina latva
murrab looka raske pää —
nagu nõuta noorus: maha
vahib muremõttega.
„Oo! siis valguski on vale!
tühi tühjus taevaruum,
mis nii trööstiv väetimale,
kellel’ usk on elu tuum.
Mullas, kus me häll ja algus,
eluohvriks oleme, —
seal ka pimedus ja valgus,
igavik ja elutee."
Las’ langevad kui õielibled
kõik viirastused, pettused,
las’ kaob usk ja lapselootus
ja unistused vagased;
kuid kõigi ette üles tõusku
uus, õige elu-ideaal,
kus orjariigist vabailma
käib rahvas võitlemise teel.
„Sirbid käest ja põlled ette!"
sunnib töölist peremees:
„et saaks lina varem vette;
sume sügis seisab ees.
Nii siis päev ja öö
kestab linatöö!
Lina ise talulooja,
tema truuim tulutooja!"
Käes on sügisesed ajad,
kurja ilma kuulutajad —
kured kurvalt kaagutades
sõudvad musta linikuna
udus halli pilvi piiril
parves üle põimunurme;
künka veerul vaikses reas
linakakjad kummarduvad;
ei siin siuksu sirp, ei vikat,
ei siin ole hangu, reha:
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
