Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Villem Buk - Lina
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
Ja ori lootis, ori ohkas;
kord palus priiust taeva käest,
kord ootas teda imeilmast,
kord tingis teda trooni väest. —
Ei saksapriius astnud alla,
ei orjasauna sammuga,
ei päästnud orjakütkest valla,
ei õigust annud ammugi.
Ajast imbuv algas lugu,
leidis lootust eesti sugu:
kodukollet vabastada,
viletsusi välja a’ada.
Lunastades kodu-pinda
lina tõstis põllu hinda
(isandate avituseks,
orjarüütli ravitsuseks) — •
mil ta kümneid kodustanud,
sadandeidki seisustanud ...
Hulgad jäänud halva hoolde,
mitu tuhat tuule peale.
Siiski nagu kodu aule
lauldi linal’ kiidulaule.
Eks ta päästja nime kanna,
kuule õiglast hosianna:
lina võimus Võiskul, Vändras,
Kuremaal ja Kambjas, Väimras
vaigistanud vaeste valud,
ostnud orjalastel’ talud! —
„Sinkst, sinkst!" käib rabajas, ja rabin
ja tolm ning takud lendlevad...
— Oh aeg, nüüd harivad ka lina,
kuid lina mõnitus on see!
Kae, ennevanast, nägin mina,
siis tehti hoopis teisiti.
Ei olnud masinaid, ei raisku,
ei joostud uisa üle pää...
seal inime vast targu töötas
ja kallist vilja kandis maa.
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
