Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Vassili Mölder - Mispärast?
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
aga Jüri, et teda mõisasundijate poolt nüüd teravasti silmas
peeti; kõik halvemad tööd, mis mõisakohas kunagi ette tulid,
anti tema teha ning tõrelda sai ta üsna alati.
Täna hommikul oli Jüri haiguse pärast töölt koju jäänud.
Teda oli eile paari teise teomehe seltsis linna saadetud, kust
ta alles südaöösel tagasi jõudis. Teel oli ta ennast külmetanud
ja selle tagajärg oli kange pea- ning kontide valu, mis teda
voodisse maha murdis.
Võis umbes keskhommiku aeg olla, kui korraga mõisa
vahi-mees ilmus ja käsu tõi: Jüri tulgu jalamaid mõisa juurde,
parunihärra tahtvat temaga rääkida. Pikemat seletust selle
nii rutulise käsu otstarbe kohta ei teadnud või ei tahtnud ta
anda.
Kui Jüri ennast haigusega vabandas, tähendas käsutooja,
et saksa käsku ikka peaks katsuma ära täita; mõisa ei olevat
ju kus ilma taga ja ilm ei olevat ka väga külm.
Jüri ajas ennast suure vaevaga jalule, pani riidesse ja läks.
Ta arvas, et saksaga jutuajamine vististi kaua ei kesta ja et
ta tunni-poolteise pärast jälle kodus on.
Miina — nii oli naise nimi — ootas ja ootas. Tund läks tunni
järel mööda, aga meest ei ilmunud. Isevärki rahutus asus naise
südamesse. Kui Jürile vahest mingi õnnetus ei juhtunud! Ta
oli ju nii haige, päris surnu nägu, kui toast välja läks — jumal
teab! Ja mis asja pärast oli teda ülepea mõisa kutsutud?
Miina ohkas ja ta murelik pilk eksis lumisel lagendikul
ümber, nagu ootaks ta sealt oma teadmatuse kohta seletust.
Kuid külm, osavõtmatu lumeväli on vaikne ega anna
mingisugust vastust.
Ukse taga kolistati. Erutatult kargas Miina püsti, lootes, et
tulija Jüri on. Kuid ta eksis: see oli vana lombak Mari, kes
mööda küla armuande korjamas käis.
Miina näole asus uuesti kurbuse vari.
„Tere päevast, noorik!" sõnas tuppakomberdav vanaeit
lõõtsutades ja laskis harjunud viisi järele silmad üle kitsa,
pimeda toaruumi käia. Ta luurav pilk algas ukse juurest peale,
reisis pikkamisi üle nõetanud lae ja seinte, hulkus mudasel
192
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
