Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Vassili Mölder - Mispärast?
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
põrandal ümber ja jäi viimaks perenaise katkise seeliku peale
peatuma. Sellejuures ei jäänud talle midagi majas nägematuks,
vaid iga pisem asi, isegi iga roostetanud nael seinas ja lutikas
seinaprao vahel olid tal peenelt läbi silmatud.
„Tere, jumalime!" kostis Miina tasa, käskis eidel istet võtta
ja hakkas ise väikest, kes ukse liikumisest tekkinud kolina
läbi üles virgunud, uuesti magama kussutama.
Lapsed kogunesid uudishimulikult võõra ümber ja jäid
suud ammuli selle otsa vahtima.
Eit koputas lumiseid jalgu vähe puhtamaks, istus siis ahju
kõrvale järi peale, köhis, nuuskas ning pühkis silmi ja avas
viimaks oma kõneohtra, hammasteta suu, millele, kui see kord
hoogu võtnud, raske oli tõket teha.
„Oh, minu südamekallis noorik," algas ta, „küll on aga
nüüd kurjad ajad maailmas, sa taevake! Inimesed on püsti
kurjust täis: ei karda enam jumalat ega taheta ülemate sõna
kuulda? Sa taevake, kes sihukest asja enne kuulis või nägi?
Enne ei julgetud mõisa kupjalegi sõna vastu hingata, kui kepp
turjal tantsis — nüüd treegitakse kroonu ja ta ülemate vastu!
Sa taevake! Jah, reagitagu küll kuda tahte, aga mina ütlen, kes
meile ülemad seadnud muudku jumal — ja tema seadmistele
julges üks nõder, patune inimene vastu hakata? Sa taevake!
Aga jumal ei lase ennast pilgata, nagu meie kallis õpetaja seda
ikka ütleb. Säh, eks nüüd olegi jumala nuhtlus kaelas:
sakstele anti vana voli jälle kätte ja need muudku nuudivad ja
tapavad inimesi, et kole kuulda! Sa taevake! Näe, eks meiegi
mõisa sõitnud täna vägi kasakaid, nüüd käivad teised härraga
seltsis mööda valda ringi ja nopivad aga inimesi kinni, sa
taevake ... !"
Eit oleks sellel toonil veel kaua edasi jahvatanud, aga kuiv
köhahoog tuli peale ja mattis silmapilguks hääle kinni.
Noorel naisel oli tundmus, nagu oleks ta järsku kusagilt
raske uimastava hoobi pähe saanud ja vahtis laia segase
pilguga eide otsa ega saanud tükil ajal sõna suust.
„Kasakad mõisas?" kogeles ta viimaks suure vaevaga.
Eit oli vaheajal läkastustõvest jälle vähe toibunud.
„Sa taevake, kas sina veel ei teadnudki?" küsis ta
uskumatul toonil.
13 Eesti proletaarne kirjandus
193
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
