Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Gustav Tikerpuu - Vanemuine laulupidul
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
VANEMUINE LAULUPIDUL
Hall laulujumal luges „Meie Elust",
et rahvas Narvas laulupidu peab,
et osa saama laulu, mängu ilust
end terve eesti rahvas valmis seab.
Ja Vanemuine tõusis istmelt üles,
et taevast ajutiselt lahkuda
ning — kannel kaenlas — õhuvaimu süles
maa peale tasa alla heljuda.
Sest laulujumal rahva laulupüha
aukartusega kaasa pühitseb.
Ta hääl kui leheehtes metsamüha
ka pidulauas kaasa kohiseb.
Ta jõudis Narva. Pimeaia kohal
siin peatus, ringi vaatas, kuulatas,
kuis „Kalevis", „Parussinas" ja Joal
töömüra aina kõrvu lukutas.
Turbiinid töötasid ja õhus tundis
hall laulujumal higilõhna ka,
mis vabrikute poolt tuul kaasa kandis,
kui vähegi ta juhtus puhuma.
„Kus laulupidu?" Vanemuine küsis
siis viimaks ühelt möödaminejalt.
See aga vastata tall’ vaevalt püsis —
„v sadu Sutova," sõnas pilkavalt.
Ja sinnapoole Vanemuine seadis
siis sammud õige suure rutuga,
sest temagi ju seda häda teadis,
et piletist võib ilma jääda ka.
Sai sinna, vaatles rõõmsaid pidulisi
ning kuulas vähe aega laulu pealt.
Siis jälle vaatles kõiki lustilisi
ja viimaks tasakesi tõstis häält:
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
