Full resolution (TIFF) - On this page / på denna sida - Juhendid sõnaraamatu tarvitamiseks - Svensk sammanfattning av anvisningarna för ordbokens begagnande
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
me vähem ja harilikum on lahkukirjutatud vorm, siis on esitatud üksnes viimane. Kui mõnest
pöördsõnast on hulk harilikke lahkukirjutatud vorme, siis on toodud need rubriigis — rö hut. abis., et ära
tähistada õiget hääldust. Ka on siia asetatud niisuguseid abisõnu, mis kunagi ei või seista peasõna
ees, näit. skena i väg, rusa åstad. Nii on tüüp ned|slå –- slå ned küll alati eesliite ali, kuid seevastu
mitte igakord peasõna rühmas. Kuid niisugust sõna nagu avhära tuleb otsida håra av refl. alt, sest see
esineb peaaegu alati lahutataval kujul.
Eesliiteid, millega on võimalik liita terve rida tüvisõnu, on lühendatud, kui nad on vähemalt
kolme-tähelised (või vahel ka ainult kahetähelised, nimelt kui nad tähestikuliselt moodustavad peaaegu
pideva rea nagu sõnad, mis algavad eesliitega ut—). Kõik sõnad, mis algavad eesliidetega för—, före—,
fram—, från—, inne—,, jne. on omaette rühmas. See muudab tähestikulist järjestust üsna harva. Ent
täiesti ebapraktiline oleks olnud talitada samal viisil lühemate eesliidetega nagu an—, av—, be—, bi—,
i—, in—, o— puhul, sest siis oleks muutunud tähestikuline järjekord ilmselt ja ometi poleks võidetud
sellega kuigi palju ruumi.
Hääldust on tähistatud järgmistel juhtudel:
1. o puhul, kui see hääldatakse å-na (eesti o); liitsõnades, mille vastav osa esineb ka iseseisvalt,
pole seda märgitud;.
2. r ja 1 järel oleva g puhul, kui see hääldatakse y-na; dj, g/ja hj puhul, kui need hääldatakse y-na;
3. g ja k puhul eesvokaalide ees, kui neid ei hääldata y-na resp. (/-na;
4. laensõnade puhul, mille ortograafia läheb harilikust lahku (märkimata on suur -/zow-lõpuline
rühm (—šon) ning mõned üksikud ebareeglipärased sõnad);
5. r|-hääliku puhul laensõnades, kui seda ortograafias ei märgita ng-ga;
6. m ja /2-ga lõppevates sõnades, kus vokaal on lühike, näit. man (män) ’mees*, aga man ’lakk’.
Kui rõhk on ebareeglipärane, siis on seda üldiselt osutatud rõhumärgiga. Erandiks on suur rühm
laensõnu, mille lõpus on — tion ja —era {—šon, —era). Kui rõhk on esimesel silbil, siis pole seda
tähistatud isegi juhul, kui sõnast on esitatud rõhulise vokaali hääldamisjuhis, näit. dotter [—å—]. Kui
laensõnades on sama rõhk kui eesti keeles, siis ei ole rõhku märgitud. Eesliitega för algavates
sõnades tähistatakse rõhku siis, kui see ei ole prefiksil. Be-ga algavas suures rühmas on rõhk tüvesilbil
(besé ’vaatama’, befallning ’käsk’).
Pandagu ka tähele, et hääldus on märgitud rootsi uususe järgi. Järelikult ei ole pikka vokaali
tähistatud kahe vokaaliga, o võib olla niihästi eesti u kui uu. Kui rõhulisele vokaalile järgneb samas silbis
konsonantühend ja vokaal jääb siiski pikaks, siis on see tähistatud, näit. dold [—åå—]. Muidu
vokaalide pikkust ei ole tähistatud. Eesti ortograafiast on laenatud üksnes mugav s-märk.
Fraseoloogilises osas viitab vt. eelm. eelnenud näitele. Märksõna antakse fraseoloogias edasi
lühendatult, näit. anblick ’pilk, vaade’, en dyster a. ’sünge vaade, pilt’, anför|a juhtima*, a-a en här
*sõjaväge juhtima’.
Svensk sammanfattning av anvisningarna
för ordbokens begagnande
Uppställningen sker efter en kombinerad etymologisk och alfabetisk princip. Den etymologiska
tillämpas även för blott avlägset besläktade ord, om besparing av utrymme därvid uppnås. När den
etymologiska principen blir opraktisk och kanske kräver mera utrymme än den alfabetiska, frångås
den.
För substantiven anges best. form sing. och obest. form plur.; dock ej när andra ledet i en
sammansättning finns såsom enkelt uppslagsord. Verb betecknas alltid med konjugationssiffror och
andra ordklasser med förkortningar.
Uttal och kvantitet betecknas, när de avviker från normala svenska rättskrivningsprinciper. För
de stora grupperna avledda med be—, —era, —tion får man nöja sig med de allmänna reglerna i
bruksanvisningarna och grammatiken. Det med o betecknade å-ljudet karakteriseras med [—å—]
blott i enkla ord eller sådana sammansättningar och avledningar, vilkas med å-ljud försedda del inte
finns upptagen som självständigt uppslagsord (t.ex. besolda [—k—] men bestorma). Skillnaden
mellan kort och lång vokal anges endast i de fall, då även efter svensk rättskrivning kort vokal skulle
vara att vänta eller tvärtom (t.ex. dååld, mån, men skåp, man [på hästar]).
Lånord kan utelämnas, om de i helt eller nästan överensstämmande form och betydelse
förekommer i estniskan.
Beträffande beteckningen i övrigt må följande påpekas:
Bindestreck används som ersättning för uppslagsordet eller, om detta innehåller ett lodstreck, som
ersättning för den del av uppslagsordet, som går före lodstrecket.
"Krok** (~) ersätter hela uppslagsordet om detta innehåller ett lodstreck.
I språkproven återges uppslagsordet i förkortad form, t.ex. anblick *pilk, vaade*, en dyster a.
’sünge vaade, pilt*, anför|a juhtima’, a-a en här ’sõjaväge juhtima’.
x
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
