Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Lühike rootsi keele grammatika - Morfoloogia - Tegusõna (verb)
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
515
TEGUSÕNA (VERB)
§ 27. Tegusõna ajavormid.
1. Rootsi tegusõnal on kaks lihtaega: preesens (olevik) ja imperiekt (lihtminevik),
ning kolm liitaega: perfekt (täisminevik), pluskvamperfekt (enneminevik) ja
futuu-rum (tulevik). Igas ajavormis on ainult üks verbivorm kõigi isikute kohta nii ainsuses
kui mitmuses:
tala ’rääkima’
preesens: jag, du, han, hon, den
vi, ni, de
’mina räägin, sina räägid jne.’
Vememas kirjakeeles ja praegugi pidulikumas keeles kasutatakse ainsuses ja
mitmuses eri vorme:
a) preesensis langeb mitmusevorm kokku infinitiiviga: vi tala ’meie räägime’ (välja
arvatud tegusõna vara ’olema’: jag är ’mina olen’, vi äro ’meie oleme’);
b) tugevate tegusõnade imperfektis on mitmusevormi lõpp -o [-u], kusjuures
tüvevokaal võib muutuda:
jag skrev ’mina kirjutasin’ — vi skrevo ’meie kirjutasime’;
jag var ’mina olin’ — vi voro ’meie olime’.
Vanamoelises ja vanemas pidulikumas keeles kasutatakse mitmuses ka eri vormi
lõpuga -en koos asesõnaga I: l talen ’teie räägite’.
2. Tegusõna konjugeerimiseks aktiivis ja passiivis on vaja teada viit põhivormi:
infinitiiv, preesens, imperfekt, supiinum ja perfekti partitsiip (mineviku kesksõna).
Põhivormide moodustamiseks leiame tegusõna tüve, eraldades infinitiivil lõpu -a
(näit. tal-a ’rääkima’, skriv-a ’kirjutama’). IV pöördkonna tegusõnadel puudub
infinitiivil lõpp -a ja tüvi on seega võrdne infinitiiviga (tro ’uskuma’, sy ’õmblema’).
Põhivormide lõpud lisatakse tegusõna tüvele:
tal-a, tal-ar, tal-ade, tal-at, (om]tal-ad;
tro, tro-r, tro-dde, tro-lt, tro-dd.
Liitajad perfekt ja pluskvamperfekt moodustatakse abiverbi ha (hava) ja supiinumi
abil. Futuurum moodustatakse abiverbi skola ja infinitiivi abil. Passiivi moodustamise
kohta vt. § 35.
Näide tegusõna tala ’rääkima’ konjugeerimisest aktiivi ajavormides:
Preesens: jag talar ’mina räägin’
du talar ’sina räägid’
han, hon, den, det talar ’tema räägib’
vi talar ’meie räägime’
ni talar ’teie räägite’
de talar ’nemad räägivad’
Imperfekt: jag talade ’mina rääkisin’
du talade ’sina rääkisid’
jne.
Perfekt: jag har talat ’mina olen rääkinud’
du har talat ’sina oled rääkinud’
jne.
Pluskvamperfekt: jag hade talat ’mina olin rääkinud’
du hade talat ’sina olid rääkinud’
jne.
Futuurum: jag skall tala ’mina räägin (tulevikus),
du skall tala ’sina räägid (tulevikus)’
jne.
Märkus. Formaalselt on rootsi keeles võimalik eristada nelja liiki futuurumit
(I—IV): jag skall tala ’ma räägin’, jag skall ha talat ’ma olen rääkinud (tulevikus)’,
jag skulle tala ’ma pidin rääkima’, jag skulle ha talat ’ma oleksin pidanud rääkima’.
Futuurum II esineb harva ja futuurumid III—IV on vormilt samased
konditsionaaliga (vt. § 30).
33*
talar
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
