Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Johann Woldemar Jannsen - Südamerahu (Õhtukellad on ju hüüdnud) - Lapsepõlw (Kui need õhtukellad) - Õhtu (Sa tuled, waikne õhtu) - Rahu! (Tasa waob udukate)
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
Südamerahu. *
Ohtukellad on ju hüüdnud,
Kõik maailm läeb magama ;
Päike loojas, tähed tõusnud,
Tule, Looja, walwama !
Jah, kel süda sees ei kaeba,
See wõib kallis rahus maata,
Künni homme rõõmuga
Jälle üles ärkab ta,
Oma Loojat tänama.
Lapsepõlw.
Kui need õhtuk^llad
Armsast hüüawad,
Soojad wihmatilgad
Waikselt langewad I
Siis mul tuleb meele
Lapsepõlwe aeg,
Ning ma tõstan hääle
Jälle, kui üks laps.
Kui need taewa tähed
Öösel hiilgawad,
Rohi, lilled, lehed
Kaunist lehkawad i
Siis ma uuest mõtlen
Lapsepõlwe peal’,
Ning sest põlwest kiitlen :
Kallis oli see !
Oh kui mitmed mured
Waewawad mind nüüd !
Ja neil, kes on suured,
On ka suured süüd.
Oh et wõtaks mina
Rõõmsast uskuda,
Nagu lapsepõlwes
Ikka teain ma !
Õhtu.
Sa tuled, waikne õhtu,
Ja katad jälle maad ;
Sa teed, et minu laulu
Ka teised kuulawad.
Ju päike läheb looja
Ja orud aurawad ;
Sa, helde kaste tooja,
Kõik lilled niisutad !
Kõik jääb nüüd wait ja
Ka linnud oksades [tasa,
Ju otswad oma pesa
Ja puhkwad magades.
Jah, tule waikne õhtu,
Ja kata jälle maad,
Et wäsind ihud rahu
Su hõlmas leiciwad.
Rahu!
Tasa waob udukate
Wäljade ja metsa peal ;
Taewa tähed astwad ette,
Meile paistma ülewel.
Uni langeb meie peale,
Kõik maailm läeb magama ;
Rahu kurwa hingedele,
Waikne öö, nüüd saada sa !
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
