Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Lydia Koidula - Su priiust olid matnud - Miks sa nutad, lillekene - Kodu (Meil aia ääres tänawas) - Jälle isamaal (Ütle, kus sa siis nii kaua)
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
55
Waat, elukoide tõuseb
Su haua äärele,
Üks ingel astub äkilt :
„Nüüd tõuse ülesse
Ja surma kiwi weereb,
Koit särab, naeratab, —
Noor priius, walges riides
Maailm sind teretab !
Ja pasunad ja kandled
Tall’ wastu hõiskawad,
Ja rõõmu pärlid silmas
Ta wastu wõtawad !
Ja «Hosianna !" kõlab
Sust läbi, isamaa ! —
„Sind, armu Jumal, kiitkem.
Sa wõtsid halasta !"
Miks sa nutad, lillekene!
Miks sa nutad, lillekene,
Nupud täis sul pisaraid ?
K..S sa rasket hinge walu,
Hellake, ka tunda said ?
On sul Eesti pindkarääkind,
Waikne öö sul teada ann d
Ennemuistsest rõõinupõlwest,
Kadund õnnest pajatand ?
Tõsta pead, mu õiekene :
Koit on saanud isandaks !
Oma terad hiilgwalt saadab,
Et nad nuttu kuiwataks!
Kui ta lõuna walgust
puis-Üle õitswa Eestimaa, [tab
Oh, kuis tahame tal tänu,
Ois, siis wastu õhata ’
Kodu
Meil aia ääres tänavvas,
Kui armas oli see !
Kus kasteheinas põlwini
Me lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin
Küll lille, rohuga,
Kust wana taat käe kõrwas
Tõi tuppa magama, [mind
Küll üle aia tahtsin siis
Ta kombel waadata :
„Laps oota," kostis ta, „see
On kiir küll tulema ! [aeg
Aeg tuli. Maa ja mere peal
Silm mõnda seletas —
Ei pool nii armas polnudseal
Kui küla tänawas !
Jälle isamaal.
Ütle, kus sa siis nii kaua käinud
Oma kuldse kodu pinnalta ?
Mis su süda otsima sealt läinud
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>