Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Carl Robert Linnutaja - Weel pole kadund kõik (Mu isa lapses rääkis) - Jälle meie seas (Uhkas lääne rannas) - Minu kannikene (Unemõttes uupi sõudes)
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
78
Kuis Eesti wahwa waimu
Nad muljund mudasse,
Ja rahwa orja-kütkel
Siis heitnud hädasse.
Seal läks mu meel nii härdaks,
Et nuttes hüüdis hääl :
Te, Taara muistsed tuuled,
Oh tõuske jälle teal !
Nüüd magab isa mullas
Ja meheks tõusnud ma,
Ei enam kurbtuskeelil
Nüüd taha kaebada.
Sest Taara tammikutes
Weel kuulen kanget häält;
Kõik ennemuistsed tuuled
Ei ole kadund sealt !
3älle meie seas.
Uhkas iääne rannas raske udu,
Liikus ligi tuule tiiwul,
Kattis maa, kui wiirastuse kudu,
Mattis taewa suisa siiwul.
Priius, kes see kewadises kaisus
Otsis Emajõel koitu —
Tundis surma ette udu tõusus,
Põgenes talt nuttes peitu.
Põhjas tõusnud hiling, jälle wiinud
Ara pilvve hirmuajad,
Wiha Avilistusel maha löönud
Tema wäewõimu majad.
Priius ei ka enam seisnud peidul,
Sõuab uuest meie seas ;
Kõnnib jälle wõõrsiks noorel koidul,
Mõlgub õnne-mõtteid peas
Minu kannikene.
Unemõttes uupi sõudes
Läbi waiksest waarikust,
Leidsin, allikale jõudes,
Sinilille saarikust.
Kallis, lahke kannikene,
Ei sind taha kitkuda,
Ara kohku, kaunikene,
Ei sind maha- sõtkuda.
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
