Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Otto Münther - Keldris
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
Ta nägu oli kurb ja tõsine. Meid nähes naeratas ta tahtmatult
ja ütles: „ Jumalaga, vennad! Näete, mind viiakse."
Meie ei mõistnud talle midagi vastata, vaid läksime kihava
rahva hulga seas Peetrile tummalt järele. Meie ei pannud
rahva häälitsemist tähele ja vaatasime, kuidas teda viidi. Meil
oli temast kahju... Ta oli nii hea meie vastu...
Politsei-valitsuse suure maja ees jäi rahvahulk seisma, sest Peeter
keeras linnavahtidega selle hoovi peale. Suur uks läks lahti
ja langes kolisedes kinni, ning Peetrit ei näinud meie silmad
enam.
Kurva meelega keerasime oma hauda tagasi ja vaidlesime
terve päeva Peetri süütuse üle. See päev oli meil täiesti
rikutud; ka teine päev polnud mitte parem. Politseinik tuli
võõrastemaja valitsejaga meie juurde ja tõi meie passid ja Jüri lusika
tagasi. Ta köhatas, ajas rinna ette, laskis silmad selles urkas
ringi käia ja ütles: «Valitsus ei soovi, et teie siin elate,
sellepärast palun, et teie kohe siit välja läheksite..."
„Aga meie peremees teeb siin võõrastemaja aias tööd ja
ta lubas meid siin elada ..."
„Ärge siin arvustage midagi."
„Meie ei arvusta, aga meie nõuame oma õigust. Meie
oleme nõndasama riigikodanikud kui teisedki. Kui meie nõnda
vaesed oleme, et selles keldris peame elama, kus ainult
lühikese aja päikesepaistet näeme, kus õhk kõiksuguseid
haiguseidusid täis on, kus puudus iga sammu peal varitseb, siiski
oleme meie inimesed, kes kaitset nõuavad, aga mitte
tõukamist". ..
„öeldakse, et peate välja minema," ütles ametnik uhkelt,
ja keeras ennast ukse poole.
„Ega seegi siin taevariik ole," urises Hindrik.
„Mis?"...
„Ei midagi!". ..
Päike oli kaunis kõrgel, kui me oma „kooljakeldrist"
lahkusime. Väljas ümber vaadates ja viimast pilku ta poriga
pritsitud akende peale heites, tundsime endi südametes haledust
ja meil oli kahju temast lahkuda. Ta oli meid külma eest
varjanud, meile peavarju pakkunud ja meile teiseks emaks olnud.
Meie olime temas nii mõned lõbusad pilgud ära elanud. Kui
58
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
