Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Otto Münther - Siina
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
pidanud nägema, missuguse põlgusega ja ettevaatusega ta
neid puudutas!
„Kas need on teie asjad?"
Ma vastasin, et need on minu omad. Ta nuusutas
lõhna-piiritust ja ütles õige külmalt, et ma kombetu käitumise pärast
gümnaasiumist välja olen heidetud!
Enam ei lisanud ta midagi juurde! Tähendas veel ainult
seda, et selle üle juba mu onule teada on antud."
„See süüdistus oli ju täiesti tähtsuseta," lisasin ma vahele,
kui Siina rääkimise oli lõpetanud.
«Sagedasti ei panda tõsist asja mitte nõnda tähele kui
tühja juhtumit."
„See on küll nõnda; aga vabandage, ma sooviksin teada
saada, mis te siis ette võtsite?"
„ Õigust ütelda ei ole siin midagi palju rääkida. Asi on
lihtne. Ma ei võinud kaua seda uskuda, mis ma kuulnud olin.
Alles siis hakkasin ma seda uskuma, kui ma klassipreili
võidurõõmust hiilgavat nägu nägin. Ma ei olnud säärast hiilgust
varem tema näol veel näinud. Sealt paistis varem õelus, aga
nüüd lehvis sellel rahulik naeratus.
Ta jõudis oma eesmärgile. Nagu inkvisitsiooni-kohtunik,
kes oma vastase tuleriidale on saatnud ja selle üle rõõmu
tunneb, sedasama tundis vist temagi.
Mulle ei lubatud sõnagi enda kaitseks kõnelda ja enda
eest seista, vaid mind pühiti kui prügi gümnaasiumist välja.
Mul oli kole siin maa peal elada ja ma mõtlesin hirmuga,
et mis ütlevad mulle mu eestkostjad. Iga asi oli mu meelest
halb ja ma tahtsin kõikide eest ära põgeneda kaugele, kus
valitseb igavene tõde, kus ei ole valet ega silmakirjalikku
olekut...
Ma läksin gümnaasiumist välja — ilma mõtlemata, kuhu.
Kaks asja seisis mu mõttes: kas mine ja lõpeta oma küünal
igaveseks, või mine nende hulka, kes sind kombetu käitumise
pärast ei süüdista. Ma läksin ja läksin... õhtu oli kätte
jõudnud. Siin ja seal vilkus uulitsalatern. Mitmed inimesed
läksid valjusti rääkides minust mööda ega heitnud mulle
pilkugi. Pea oli mul raske ja rinnus mässas kole, kirjeldamatu
torm. Nii jõudsin ma kaugemasse linnaäärde, kus uulits õige
71
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
