Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Otto Münther - Üks nendest
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
Korraga ilmus mamma paks keha ukse peale, nagu
nuumatud hani tatsus ta kabineti poole, kus elav vaidlus
kord-korralt vaiksemaks jäi. Kardinad kerkisid, ja nende vahelt
tulid Ambergi ja mamma kujud nähtavale, metsahärra ja
teised härrad nagu auvahid nende selja taga. Midagi nägematut
oli ligidal, seda märkasid sealolijad. Nad heitsid pilkusid
üksteise poole ja tõusid üles.
„Kas lauluraamat on ühes?" sosistas metsahärra oma
naabrile.
See muigas ja astus jalaga ta saapanina peale. Tõmbas
huuled kokku ja vaatas maha, et ümberolijad midagi ei märkaks.
Midagi lähenes. Teise ukse kardinad liikusid ja oodatud
sündmus oli käes. Kahl ja Elsa tulid sisse. Kõikide pilgud
jäid kui naelutatud nende peale. See oli tõesti kena paar.
Jõulupuu küünalde helk langes nende peale, ülendas nende
kogusid ning andis nende nägudele isesuguse värskuse.
Peenikesest riidest saterkuub seisis Kahlil laitmatult seljas ja tegi ta
kuju sirgemaks, pikemaks ning viisakamaks. Keegi ei oleks
võinud ütelda, et see Murka Matsi poeg on, kes mõne hea
aasta eest alles külavainul kilkas. Vist ei uskunud Kahl seda
sel silmapilgul isegi. Ja preili Elsa? Ta oli kui puhkema löönud
roos, mis noppijat ootas. Helesinakas kleit kattis ta kaunist,
saledat keha ja langes rikkalikkudes voltides allapoole. Rind
tõusis ja langes tormiliselt ning õrn, häbelik puna mängis kui
koiduhelk metsa latvadel ta palgetel. See paar oli rahva
mülkast välja kasvanud kui osi ja pinnale tõusnud. Ta oli tilk
parema seltskonna ämbrisse . ..
Longus peadega ja mahalöödud silmadega astusid nad
Ambergi ja ta abikaasa ette. Kahl pomises midagi, mis
õnnistuse palumist pidi tähendama, ja langes Elsa seltsis põlvili.
Vana Ambergi liigutas laste viisakus ja vanematest
lugupidamine väga. Akadeemia kodanik seisis tema ees põlvili. See
oli talle magus ja natuke veider. Ta tahtis austamist, aga et see
austamine korraga nõnda rohkel mõõdul tuli, siis oli tal sellest
natuke häbi. Ta andis Kahlile käe ja tõstis noorpaari üles.
„Mis õnnistust mina võin anda," lausus ta mahedasti, „ega
ma jumal ole. Härra Kahl, ma austan teid ja usaldan
heameelega teie kätte oma lapse saatuse. Jaa, jaa, püüdke aga edasi,
85
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
