- Project Runeberg -  Eesti proletaarne kirjandus : Valimik jutustusi ja luuletusi /
115

(1951) [MARC] - Tema: Estonia
Table of Contents / Innehåll | << Previous | Next >>
  Project Runeberg | Catalog | Recent Changes | Donate | Comments? |   

Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Villem Buk - Abi

scanned image

<< prev. page << föreg. sida <<     >> nästa sida >> next page >>


Below is the raw OCR text from the above scanned image. Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan. Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!

This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.

„Noh, mis õpetaja ütel?" küsis Mai kärsitult, kui Miina
kööki tuli.

„Es ütli midägi... ei tiiä kas . .. Oota n’d veedike — ma
käi aptekin ärä."

Ta läks.

Äkisti tuli Maiele jälle sarnane tundmus, kui tund varem
volikogu ees: ükskõik, kas mind keegi aitab või ei, kas ma
suren täna või homme! Midagi niisugust ükskõiksust tundis
Mai praegu ja tormas pooljoostes, otsekui südametunnistuse

piinast tagakihutatud kurjategija, kirikumõisa köögist välja.

*



„Appi, appi!" karjub Lesk-Maie hurtsik süda-kesköö
tunnil.

Suitsenud seinad vahivad kohkunult üksteise peale ja
lagunenud suuga ning hallitanud kerisega ahi kükitab nurgas
hinge kinni pidades — vaikib kui vana rauk, kellel mingisugust
põhjust ei ole oma katkenud hambaid kahjatseda, sest et
lei-bagi ei ole; lapsed karjuvad ja nutavad ning ema seisab kui
sümboliseeritud surm ja ringutab meeleheitlikult. Mai
loosk-leb voodis, kukub sealt põrandale ja karjub: „Valu, valu,
valu!"

Ja lapsed nutavad ning ema ringutab; valu, õnnetus ja
meeleheitmine valguvad ühest nurgast teise ning ähvardavad
kõiki hurtsikus olijaid oma alla matta.

Lehtritaoline lambike hoovab suitsevat ja virvendavat
valgust abitu ümbruse peale ning murrab oma nõgist pead —
milleks on loodud vanasõna: ’kus häda kõige suurem, seal
jumal kõige ligem? ja kas jumal tähendab sedasama, mis abi?

üks on, kes ennast koguda jõuab — nõdrameelne Jaan. Ta
asub ema juurde, teised lapsed ja vanaema tulevad appi ja
tõstavad haige põrandalt voodi ning hoiavad teda kinni.

„Emäkene!" räägib Jaan luksudes. „Mis na sulle sääl om
tennu? Na om sulle vist mõne särätse kõva asjaga pähä
pesnu. .. Emäkene, nüüd lätsid sa hullus, nigu minagi lätsi.
Ärä ike, emäkene — me saame terves!"

Seda rääkides kobab Jaan ema juukseid, kas seal mitte
muhkusid tunda ei ole.

115

<< prev. page << föreg. sida <<     >> nästa sida >> next page >>


Project Runeberg, Mon Dec 11 15:38:16 2023 (aronsson) (download) << Previous Next >>
https://runeberg.org/prolkirj/0117.html

Valid HTML 4.0! All our files are DRM-free