Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Villem Buk - Kraav
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
KRAAV
„Nüüd ta tuleb."
„Ei usu mina."
„Aga ta tuleb!"
„Seda oled sa kõik eluaeg rääkinud."
„Aga nüüd ta tuleb! Ma nägin unegi ära."
„Noh!"
„ Nahka lõigati, mulle sai üks tükk. Aga see oli hea tükk;
peaaegu neljakandiline, üks nurk läks natuke viltamisi. Ja
vaata, see ongi tähtis. Minu lootus läheb täide. Seesama
maatükk, kus peal ma sündinud ja kasvanud olen, see saab nüüd
mulle päriseks ja selle pärandan ma sulle, sulle pärandan ma
selle!"
„Ah, isa, jäta nüüd niisugused jutud. Läheme ära!"
„Ära? Kus su aru on, poeg! Nüüd läheksime meie veel
ära, kui kraav sees on!"
„Ja just kraavi pärast."
„Kraavi pärast? Ma ei saa sinust aru. Äraminekust pole
enam juttu; nüüd algab meil alles elu. Sa vaata, poeg, kuidas
kraavikaldal juba rohi kasvab; enne oli ainult sammal."
„Aga mis see rohi siis meisse puutub?"
„No ime küll. Me laseme nüüd Kobruväljalt kraavi läbi,
Puhmupealt teise, otsad suurde kraavi. Ja siis on maie väljad
kuivad, niit kah."
Juhan ei tahtnud kauem vaielda. Isa arvamised ja lootused
näisid temale lapsikud olevat. Ta heitis käega ja läks välja.
Vana Hendrik istus akna juurde, vaatas soole, millest kraav
musta joonena läbi lõikas ja pidas oma plaane edasi: „Vaata,
127
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
