Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Vassili Mölder - Töölised
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
Niisugused juba ei jaksagi treikida: hakka treikima, pole
midagi enam suhu pista."
Sellele kurvale tõsiasjale oli võimatu vastu vaielda.
„Aga teie, kainemad ja arusaajamad mehed, võiksite ju
ometi mujalt mõnd sündsamat tööd otsida," katsusin ma nõu
anda. «Võiksite näiteks kuhugi ehitustööle minna, seal on töö
kergem ja palka saab ka rohkem."
Mehed kõngutasid lootusetult päid.
„Jah, teil on kerge ütelda, — aga kuhu sa lähed? Ehitusi ei
ole meie teada siin ümberkaudu kusagil, iga päev käivad siit
töömeeste salgad mööda, kes ehitustööd otsivad. Ja peaviga
on veel see, et suurem jagu meie seast ehitustööd ei oskagi.
Mina siin ja mitu teist oleme oma noorpõlve vabrikutes ära
elanud, kus midagi niisugust õppida pole saanud. Kevadel lasti
meid «Dvigatelist" tööpuudusel lahti, hulk aega hulkusime
ümber ja otsisime tööd, kuni viimaks selle teemeistriga linnas
kokku juhtusime. Ja ega me poleks siia tulnud, kui hingest
aimanud oleksime, et see niisugune siberi töö on; aga ta ei
rääkinud meile õigust, ta pettis meid. Ta kiitis, et töö kerge
olevat ja teenida võivat 2—3 rubla päevas; kärutamist ei
olevat sugugi, vaid muld tulevat niisama labidaga tee kõrvalt tee
peale loopida. Sedaviisi, pettuse kombel sai ta meid siia. Nüüd
aga on igamehel rahakopikas otsas, raske on kuhugi
kaugemale tööd otsima minna. Mõnel mehel on pealegi perekond
linnas, kellega sedagi vaevast teenistust pooleks jagama peab.
Niisiis ei ole midagi parata, muudkui orja aga edasi!"
Ma olin nende inimeste kurva saatuse üle südamepõhjani
liigutatud, ja mu meel oli seda raskem, et ma neile mingit
trööstivat nõu anda ei teadnud. Ma pidin juba minekut tegema,
kui üks töömeestest lausus:
«Võibolla ehk soovite ka meie meistrit näha, siis vaadake:
ta puhkab seal tee kõrval liivahunniku otsas."
Ma pöörasin oma pilgu sinnapoole, kuhu töömees käega
näitas. Liivakasti otsas, paksust sarapuupõõsast varjatud,
piku-tas umbes 35—-40-aastane tüseda kasvuga mees. Nägu oli tal
paks ja punane nagu puhastverd kodanlase oma kunagi; kael
oli jäme nagu härjal, ja kõht — oi, sellest oleks julgesti
kolmele mehele jätkunud. Seljas oli tal peenike hall ülikond ja
1907
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
