Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Villem Buk - Abi
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
seisma. Tuul annab ennast tunda. Ta puhub nagu hoiatades lese
vahakarva näo peale ja mängib tema silme ees
lumekübeme-tega. Aeg-ajalt langevad valged ebemed maha, veerevad
sahisedes edasi ning otsivad aiateivaste ja roodlite taga varju,
seisatavad seal värisedes ja liuglevad jälle edasi. Mai kahtles.
Ta tundis enesest mingisugust õuduse värinat läbi käivat ja
eemalt, keerleva lume seest oleks nagu hirmutav tont tema
peale vahtinud. Kuid teekäija ei lase end eksitada. Ta unustab
ümbruse ja iseenda. Tema suured silmad ei näe lumehange ega
tõusvat tormi — julgus, lootus ja armastus vaatavad sealt ning
ilm on ilus ... Julgus oma õiguse, lootus heade inimeste peale
ja armastus oma ema ning laste vastu — need kolm* ajavad
teda teele.
Käega suurrätti, teisega seelikut hoides astub ta hangest
läbi ja ruttab tänavat mööda edasi. Pehme lumi sahiseb
sõbralikult tema paigatud pastlate ees ja hakkab kaastundlikult
kulunud riietesse kinni, ülevalt langev lumi lendleb õrnalt
õlgade peal ja tuul ei takista käimist.
Aiateibad ümisevad midagi kahtlevat, kuid nii tasa, et Mai
neid tähele ei pane. Ta jõuab maanteele, seisatab veel
pilgu-kese, tõmbab sügavasti hinge ja siis — vallamaja poole.
„Ku ta tuul vai tõseski," mõtles Mai rutates, „mis ta mulle
iks tege! Ta kümme versta mõni asi ärä kõndi. . . Taevas
halesta. Mis sa tiid vai oled? Et na võtassi ta rumala poja
vaestemajja küll, aga ku’s sa viid oma latse sinnä — kes tedä
sääl kaes vai puhastas! . . . Oh jumal hoidku — et ta hädä om
enämb endä kui latse küllen!"
„Eest ära!" hüütakse tagant. Mai astub kõrvale ja satub
kraavi, kus ta üleni valgeks saab. Kuid see ei eksita teda. Jälle
astub ta keskteele ja läheb masinlikult edasi. Hobuste
turna-mist on veel kuulda, möödaminejad kaovad ja Mai ei kuule
ega näe enam muud kui tuisku.
„Oh sedä elu! Ei tahas näid lätsi nii jättä — vaja oles näid
koolitada. A kost sa võtad rõiva sälgä? Kost raamatu? Nüid
jälle na vastse raamatu — piltega piiblilugu, vastne
katekisk-mus ... Jah; kooliopetaja ütel kül, et — saada lapsed kooli, kül
ma katsun nendega läbi ajada, — aga õpetaja ... ja vüülmöldre
ütlevä —nüid om kooli uuendamine: kõigil vastse katekisk-
106
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
