Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Villem Buk - Kivine raamat
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
„Hävitagem ahelad!"
„Õndsad on need, kes raudade murdmisest palju laulavad,
—- sest kahisevaid õlekõrsi ei koideta kunagi ahelatega. Ja
kui niisugused takistustega võitlemisest juttu teevad, siis
tõendab see, et nende vabadus nendele igavaks on läinud; — aga
niisugusel korral hakkavad nad jälle laulma, nagu tahaksid
nad vabaduse pärast kas või tulle ja vette tormata."
üks lühike kiri rääkis vabadusest nii: „Teie tänate jumalat,
et teie vangid ei ole, ning rõõmustate endi vabadusest.
Õnnetud! Teie ei ole siis inimese ideaalist ja vabaduse täiusest veel
midagi kuulnud."
Mai 19.
Ärgates kuulen ma õuest imelikku kohinat; see on otsekui
raua saagimine. — Silmapilk hüppan ma üles ja astun akna
juurde: vangiroodude liikumine algab; ja täna on juhtum,
kus palju roodusid korraga välja viiakse.
Nad astuvad — need hallid, ühesugused inimesed. Tumeda
pilvena valguvad vangid värava poole. Ja ahelad —
madudena sisisevad nad, ripuvad hõlmades ja looklevad raksatavate
hüpetega inimeste hulgas edasi. Hiilgavate madudena
looklevad nad seal. Rong vajub edasi. .. ahelamets kahiseb,
mürtsub. — Äkki kajab rongi keskel vali raksatus — ees ja taga
tõuseb tärisemine. — Rauahäälte sekka hajuvad üksikud
sõnad . .. Tume naer ... Lauluümin ja sammude müdin. —
Raksatused, tärisemine, põrin . . . siis kahiseb ahelamets jälle
ühel toonil edasi. — Ja kõrged võlvhooned vastavad iga
raksatuse peale mitmekordselt, vastavad tärisemise peale õudse
kõminaga. — Kui mürisev rahepilv kaljumägedes hoovab
sunnitööliste rong võlvide alt läbi.
Kui viimane rood võlvi taha ära kadus, kuuldus veel
õudset vihisemist, nagu puhuks kõle tuul pajuraagudesse. See
vaikis varsti. Vangimaja haigutab kui äripäevane kirik ja
sügav õu ümbritseb teda tühja kohana, mis surnuaiaks on
määratud.
Kui ma akna juurest ära pöörasin, ei leidnud ma oma
kambris enam midagi. Ta oli nii kahvatu, nii tühi; — seinakirjades
ei ole mõtteid, salmid on tundevaesed. Kõiges, mis seina peal,
149
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
