Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Villem Buk - Kivine raamat
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
Ma tõusen voodis istukile, kuid väsimus ja rammetus
suruvad mind jälle pikali. Aga viirastused ei piina mind enam. —
Mulle on nüüd ükskõik, kas värav raksatab või ei raksata.
Mul ei ole midagi tarvis ja — mul on rahu. Aga kui mul midagi
tarvis on, siis ei ole see minu asi, — seda teavad nemad. —
See on kord nii, et see raudustega kivimaja siin seisab.
Mingisugune materjal on vihkudesse seotud ja siia majasse laotud.
Ning see on juba nende asi, mis nad teevad. — Kui tahavad —
viivad väljale ning hävitavad ära; kui tahavad — lasevad siin
seista.
Ma mõtlen; uinun ja ärkan. Värav raksatab ja ahelad
tärisevad. –-
Ma olen tapil. Meie vagun seisab kusagil vaksali ees.
Rääkimist ja kõiksugu suminat on kuulda. Aga mina olen vagunis
ja ei liiguta ennast. — Minu juures on kaks tusast inimest.
Meie vaikime; mitte ühte sõna ei räägi me üksteisega.
Rong — ühes meie vaguniga — hakkab liikuma. Aga varsti
jääb ta jälle seisma.
Inimesed ruttavad vagunitest välja. .. Ma näen kõik,
kuidas inimesed liiguvad. Nad tulevad vagunisse ja lähevad
välja. Aga mina ei lähe, sest hea on liikumata olla; tusased
inimesed ka ei lähe ...
Jälle liigub rong, jälle seisab. — Ma kõnnin pimedal
uulitsal... tusased inimesed ka minuga ... Ja soldatid juhatavad
meile teed. üks nendest kannab ridva otsas tõrvaküünalt; see
kahiseb ja ajab sädemeid ... Õhk on sädemeid täis. üleval
on tähine taevas ... Igal pool on taevas ja tähed ja sädemed.
Viimaks jõuavad soldatid sinna. Meie ees on suur must
maja — tema seintes ei ole aknaid ega uksi näha. Soldat
raputab küünalt ja meie ees on valgus ... Mustas majas tuleb üks
uks nähtavale; see läheb raksatades lahti. Meie seisame võlvi
ees. — Küünal kustus ära, äkki kustus ta . .. Viimased
sädemed keerlevad ja kiirgavad kohutavalt; keerlevad ja kaovad
ära, nagu lumekübemed vette kukkudes. — Must öö haigutab
igalt poolt — kõrgelt ja sügavalt, pahemalt ja paremalt poolt.
Vaikne pimedus .. . nagu ääretu, umbne võiv. — Ma ei
näe enam tusaseid inimesi, ei näe taevast ega sädemeid, ei
kuule värava raksatusi.
153
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
