Mihkel Aitsam (1877- 1953) ajakirjanik ja kirjanik. Jutustused ja romaanid tuginevad dokumentaalsele ainesele, on kantud rahvusromantismist. Ilmusid joonealusena ajalehes Pdevaleht, osa hiljem eraldi raamatuna. Tuntumad teosed: Hiiu lossist Siberisse (1937), Eestimaa kuningas (1939), Hiislari tõtar (1940).
Mihkel Aitsam (1877- 1953) Journalist und Schriftsteller. Seine Erzählungen und Romane basieren auf dokumentarischem Material, tragen oft Idee des Nationalromantismus. Die erschienen wie Unterhaltungsteile in der Zeitung Päevaleht, von einige erschienen später Bücher. Mehr bekannt: Hiiu lossist Siberisse ("Aus Hiiu Schloss nach Sibier", 1937), Eestimaa kuningas ("König des Estlands", 1939), Hiislari tütar ("Tochter des Älteste heiliges Hain", 1940).
This Mihkel Aitsam is the son of Mihkel Aitsam (pere) (1833-1913).
Viio Aitsam
Oma vanaisa Mihkel Aitsamit (1877-1953) pole ma näinud. Piltidest ja juttudest tean, et ta kandis vanemas eas pikki juukseid nagu talupoeg. Ja mängis viiulit.
Tean, et ta tundis Georg Lurichit, vend Vahhindrat ja teisi omaaegseid kuulsaid mehi. Käis pigem hiies kui kirikus.
Usun vahel omades geenides tundvat vanaisa looduseusku. Kahjuks pole geenid kaasa haakinud ta suurt töökust, põhjalikkust ja iseõppimisvõimet. Vanaisa õppis vaid kihelkonnakoolis (tolleaegses mõistes algkool), aga hiljem käis Stockholmi, Riia ja Helsingi arhiivides otsimas ürikutest teateid Vigala kihelkonna ajaloost. Õppis selleks keeled selgeks jne.
Vist võib ütelda, et Vigala kihelkonna ajaloo kirjapanekuga tegeles ta kõige muu kõrvalt terve eluaeg. Käsikiri on mahukas ja seda on hiljem täiendanud vanaisa laps, minu isa Mihkel Aitsam (1913-1999).
Ringiga koju
Kui mõisnik Üxküll poleks vanaisa kodutalu Kesk-Vigalas Vati jõe ääres lasknud maha põletada, siis oleks kõik vist läinud teistmoodi. Vanaisast oleks saanud taluperemees.
Tol ajal elati Vigalas mõisa renditaludes. Vanavanaisa läks mõisnikuga riidu, see üritas teda renditalust välja tõsta, mispeale vanavanaisa kaebas mõisniku kohtusse. Ta tahtis, et Üxküll talu uue eluhoone ehituskulud (selles hoones tegutses Velise kihelkonnakooli abikool), vana eluhoone remondikulud, maaparanduskulud jms talle kinni maksaks, nagu mõisaga kaup oli.
Väljatõstmine ja talu põletamine käisid enne, kui Tallinna ringkonnakohus vanavanaisa õigeks mõistis. See toimus ajal, kui Eestigi kihas 1905. aasta sündmustest, millele Vene võim hiljem omad punased loosungid külge riputas.
Aitsamaa talu ei taastatud, maad jagas mõisnik naabrite vahel ära. Vanaisa, kes oli muide siis ka suur rahvaluulekoguja, tegi juba mitu aastat ajalehtedele kaastööd. Nüüd sai ajalehest "Hüüdja" tööpakkumise ja kolis Tallinna, kuhu viis 1908. aastal ka oma Vigala vallast võetud naise.
Tagasi Vigalasse päriselt elama jõudsid nad alles 1940. aastal, hoopis Vana-Vigalasse Hirvepargi äärde, kuhu isa uue maja ehitas. Meie kodus käis jutt, et vanaisa maksis sel krundil Eesti riigile ükshaaval välja kõik seal kasvavad puud.
Meie lapsepõlvekodus oli linna hõngu. Vanaisa soovil projekteeris isa tubadele kõrged laed. Kappides oli vanaema linnakübaraid ja pitskindaid ning tohutu hulk eestiaegseid raamatuid.
Lapsepõlve lektüüri hulgas olid peale raamatute ka ühte köidetud ajaleheväljalõiked vanaisa ajalooliste jutustustega. Kõige ilusamad jutud tundusid tol ajal olevat Vigala-aineline romaan "Hiislari tütar" ja jutustus "Käskjalg eksiteel".
Päevaleht ja hipodroom
Isa rääkis vahel, kuidas tema lapsena Tallinnas Peetri platsi kõrval kelguga mäest alla lasi. Peetri plats on tänapäeval Vabaduse plats. Maja, kus nad elasid, jäi sinna lähedale, Luise tänavale.
Kui vanaisa naise võttis, teenis ta kümme aastat leiba põllumeeste seltsi asjaajajana, sest ajaleht Hüüdja oli pankrotis ja oli vaja natuke kindlamat sissetulekut kui ajalehtedele saadetud kaastööde eest makstav honorar.
1918. aastal läks ta aga tööle Päevalehe toimetusse ja jäi sinna pensionini. Paberite järgi töötas ta esialgu reportaaži alal (kui lapsed olime, lugesime vanaisa tollest ajast pärit vesteid, kuhu ta oli alla kirjutanud meie meelest naljaka varjunime "Hõbe tass"), ent 30ndail aastail süvenes ajaloolistesse allikatesse.
Isa mälestuste järgi kirjutas vanaisa oma esimese kodu-uurimusliku artikli 1925. aastal Vigala valla Avaste soost leitud mustadest palkidest. 30ndatesse jäävad aga peale uurimuste ja artiklite ka need ajaloolised jutustused ja romaanid, mis ilmusid Päevalehe joonealusena, osa hiljem eraldi raamatuna.
Vanaisale olevat olnud omane, et kui ta ühe konkreetse paikkonna ajaloole keskendus, siis sõitis ta tingimata ka kohapeale, et olustikku ise näha ja tundma õppida. Fotograafiahuviline isa käis kaasas, et kõike ka pildistada.
Näiteks romaani "Hiiu lossist Siberisse" eel olid nad perega Hiiumaal terve nädala ja ajasid kunagise legendaarse paruni Ungern-Sternbergi jälgi. Romaani "Eestimaa kuningas" tarvis viibisid nad Kose-Uuemõisas. Vanade paberite järgi üritasid taastada 1805. aasta sündmuste käigu (talurahvamäss), uurisid ja mõõtsid ning lõpuks aitas tehnikaülikoolis tarkust saanud isa kunagise võitlusvälja maastiku järgi skeemile panna.
Nii iseloomustavad vanaisa raamatuid rikkalik fotomaterjal ja joonised.
Ent Tallinnas käis ka oma seltskondlik elu. Peab tunnistama, et meie lapsepõlves pälvisid me üsna suurt huvi vanad fotod pealinna ballidest, hipodroomivõistlustest, iludusvõistluste korraldajatest jne, kus vanaema-vanaisa või vähemalt vanaisa üksi peal.
Piisavalt palju sai ekspluateeritud vanaisa vändaga grammofoni ning plaadikogu. Suured klassikaplaadid jäid meist küll enamasti kuulamata, aga noore Artur Rinne, Benno Hanseni ja teiste eestiajal plaadistatud laule võis kuulata lõputult. Või Feliks Moori plaadile loetud lastejuttu imeilusatest printsessidest.
Kaasaegse ehedus
Kõike ei jaksa nagunii korraga ära kirjutada, pigem siis veel muljeid. Et igal eluetapil on olnud mingeid avastusi, mida vanaisa kirjatöödest leida. Näiteks mingil juba teadlikumal ajal kõik see, mis puudutab 1905. aastat.
Ma ei usalda ühtegi ajalooõpikut nii palju kui näiteks vanaisa ka trükis ilmunud raamatut "1905. aasta Läänemaal" või väga mahukat, dokumentidel põhinevat käsikirja samal teemal, ent terve Eesti kohta. Vanaisa on ise kusagil märkinud, et nende sündmuste kaasaegsena on ta ise otse rääkinud paljude asjaosalistega.
Mis olid nõudmised? Näiteks et saaks maad ja eestikeelset kooli.
Ka Vigala kihelkonna ajaloo käsikirjas on kaasaegse lisandusi, mille põhjal saab ette kujutada, mis oli veel Vigalas alles või kuidas elu käis vanaisa eluajal.
Kahju, et sellest kõigest on nii vähe trükki jõudnud või õieti veel nii palju trükkimata jäänud. Kihelkonna ajaloost on eestiajal eraldi brošüürina ilmunud Vigala koguduse ajalugu.
Kas trükitud või mitte, aga on olnud juhtumeid, kus vanaisa tekstid või tekstikatked on ilmunud või ette kantud allikale viitamata, n-ö kellegi teise nime all. Mis parata, ka ühes ilukirjanduslikus raamatus.
Siis ma olen mõtelnud, et huvitav, kuidas vanaisa ise sellesse suhtuks. Millegipärast kujutan ette, et ta ei tormaks valjuhäälselt oma õigusi nõudma, vaid oleks asjast üle. Kuigi meelde ta selle ilmselt jätaks.
Mul on ettekujutus, et vanaisal oli peale muu hea huumorimeel. Sellest saab aimu vanadest piltidest, juttudest ja ajaleheväljalõigetest. Ilmselt päris selle huumorisoone temalt kõige nähtavamalt mu isa, kellel olid koduses ringis omad ütlemised ja naljad.
Üks tänapäeva talumees armastab oma elust rääkides kasutada pärlikee kujundit. Et oled justkui osa selles kees, mille üks ots vanemate, vanavanemate jne esivanemate kaudu ulatub kaugele minevikku ja teine ots järglaste kaudu tulevikku. Et seda tunnetades tead vastutust.
Minu meelest on siin vastutuse kõrval veel teine tähtis asi, vist üteldakse selle kohta vereside. See on see isevärki lähedus nendega, kes on siin ilmas olnud enne sind. Nad on kusagil kindlalt olemas, isegi siis, kui sa minevikku jäänuga pole siinilmas kokku saanudki.
Mihkel Aitsam (1. detsember 1877-17. juuni 1953)
Find other Nordic Authors named Aitsam,
others born in 1877
or deceased in 1953.
Look for more information in
Det Kgl. Bibliotek,
Google (search,
book search),
Hathi Trust,
Internet Archive,
Kansalliskirjasto (catalog,
digi,
metadata),
Kungl. biblioteket (Libris,
tidningar),
Nasjonalbiblioteket (aviser,
bųker,
Oria,
tidsskrifter),
Project Gutenberg,
Yahoo.