Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Otto Münther - Keldris
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
Allalangeva päikese kiired paistsid meie keldri akendest sisse
ja valgustasid ämblikuvõrkusid, mida mööda ämblikud nagu
laevamehed edasi-tagasi käisid ja saaki varitsesid, kui meie
keldrisse astusime. Valguskiired tegid meie korteri
armsamaks, nii et Jüri vilistades potisarnasesse ahju käbisid hakkas
toppima. Praksudes läksid käbid põlema ja hakkasid
põgenevate päikesekiirte asemel poolpimedaks minevale ruumile
valgust andma. Ma vaatasin, kuidas tuli käbide kallal ahnesti
oma hävitustööd tegi ja kuidas ahi kordkorralt punasemaks
läks. Nägemata soojuskiired tõusid õhku ja segasid endid
keldri läpastanud, niiske, hauaõhu sarnase õhuga, misläbi
viimane soojemaks läks ja magushapuks muutus. Jüri pani
teekannu ahju peale ja seadis kaks lattnaela kannu äärte alla, et
viimane ümber ei kukuks. Vaevalt oli ta kannu naelte peale
seadnud, kui see urvakile langes. Vesi tungis kannu servast
üle ja voolas hõõguva ahju peale, kust aur suure kahinaga
üles tõusis.
„Võtku saatan veel kannu olema, põleta pagana pärast
käed ära!" urises Jüri, kannu kuue hõlmade sisse võttes ja
põrandale tõstes.
„Mis sa siin ohverdad?" hüüdis Hindrik, sel silmapilgul
Maitopi Peetri seltsis sisse astudes. „Teate, Peeter tuli meile
pühasid vastu võtma... Näete, mis tõime!" ütles ta taskus
olevate marjaviina-pudelite peale näidates... „Istu, Peeter,"
pööras ta viimase poole.
Peeter oli tömbi ninaga ja suurte vurrudega, arvata
kolme-kümne-viie-aastane mees. Ta elas juba mõnda aega kohalikus
linnas ja oli endale suure kokkuhoidmise läbi mõned kopikad
korjanud. Nimetatud ajal oli ta karaiim Maitopi juures
kojameheks ja meile puuduse ajal abimeheks.
Peetri tulemine oli meile kõigile meele järele ja meie
hakkasime varsti pühasid vastu võtma. Teekann seati lauale,
klaasid kõrvale, need valati täis ja tühjendati, üksteisele head
õnne ja tulevikku soovides. Tuttav soov, mis niihästi vürsti
lossis kui ka viletsas töölise hurtsikus kõlab. Meie jõime
veel — ja magus tundmus hakkas meie rindasid täitma. Meie
unustasime endi raskused, viletsused ja isegi sagedasti
ettetulnud nälja ära . . . Korter oli korraga soe ja armas ... „Kool-
54
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
