- Project Runeberg -  Eesti proletaarne kirjandus : Valimik jutustusi ja luuletusi /
121

(1951) [MARC] - Tema: Estonia
Table of Contents / Innehåll | << Previous | Next >>
  Project Runeberg | Catalog | Recent Changes | Donate | Comments? |   

Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Villem Buk - Abi

scanned image

<< prev. page << föreg. sida <<     >> nästa sida >> next page >>


Below is the raw OCR text from the above scanned image. Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan. Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!

This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.

kätt pühkida, kuid vaatas rahva peale ja hakkas nina nuus~
kama.

„Opetajaärrä!" lausus Jaan, kes nurka oli istunud ja sealt
üksisilmi kirikuõpetajat vahtis, „sul nõnakene oopis puhas —
mis sa täst jälle pühid — nuuskad?"

Hingekarjase näol lehvis mingisugune poolsunnitud
kurb-mängija miimika. Jaan oli veel jumalaga jätmata, niisama ka
mitmed väikesed, kes voodi peal kummuli nutsid. Käsi aga
langes kui tina alla ja ei tahtnud oma pühkimiseks ega
jumalagajätmiseks liikuda. Kuid segadus oli hetkeline. Ta pühkis
käeselja oma kuue külge ära, võttis käsikoti ja läks välja.
Kohmetanud leinalised hakkasid üksteise järel tema taga
astuma. *

Surnu juurde jäid omaksed — vaikselt.

Heledad kevadised kiired putkavad läbemata tungil läbi
pisikese akna sisse ja rõkkavad tumeda toakese õudset,
melanhoolset naeru täis: Maie suremine on ometi suurem kui tema
sündimine oli. Ainult Moori-Leena oli teda seal vastu võtmas
ja tervitamas, siin jumalagajätuks aga on ülemad ja alamad
kokku tulnud.

*



Väike matuserong liigub Kanari külateel. Esimesel vankril
on puusärk, rist, labidad ja küüdimehed, teisel — kadunu ema
ja neli last, — järel astuvad mõned külanaised ja see on kõik
rong.

Ema on pikaldasest murest ja leinast haigeks jäänud; ta
on oma igavese kodu ligi jõudnud ja praegune teekäik ei ole
talle enam kurb ega rõõmus. Pisaradki on tal ju ammu otsas
ja näo sügavatest kortsudest ei paista midagi iseäralist. Nagu
see matuserong pulmarongiks muutuda ei või, nõnda ei kõlba
vanakese nägu enam naermiseks, nõnda ei või ka sügavates
kortsude-murrus ennast hingevalu üles kirjutada. Ei rõõmust
ega kurbusest kõnele enam vanaema nägu. Nõrk köha ja vana
kasuka krobisemine sulab üheks tasaseks surmalauluks kokku
ja vanake vajub vankri raputusel ikka vähemaks ja vähemaks.

Kolme tütarlapse meeleheitlikus olekus särab veel
säde-meke lootust — vanaema elab! ja temaga ühes tuleme koju!

121

<< prev. page << föreg. sida <<     >> nästa sida >> next page >>


Project Runeberg, Mon Dec 11 15:38:16 2023 (aronsson) (download) << Previous Next >>
https://runeberg.org/prolkirj/0123.html

Valid HTML 4.0! All our files are DRM-free