Full resolution (JPEG) - On this page / på denna sida - Villem Buk - Abi
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
öeldakse: elu astub aeg-ajalt ehk teise inimese ette, paneb
oma käe talle pea peale ja annab ennast tunda ning näha; eiu
on seal nii suur, et inimese silm temast üht kujutut kohta näeb,
ja sellest tulla inimesel hirm tema ees: tunneb teda enda ees,
kuid ei näe, ei mõista teda mitte.
Midagi niisugust näis Maiele kätte tulnud olevat.
Tema lapsepõli, noorus ja rasked lesepõlve päevad astuvad
tema juurde ja ta tahaks nendega üksi olla, läheb nendega
kuhugi varju. Aga seal tulevad tuttavad ning sõbrad, kipuvad
rüsinal ligi ning vahivad teda kustki üle läbipaistva seina.
Mõned naeravad, mõned nutavad, teised lihtsalt vahivad, —
tema aga ei taha mingisugust vahtijat. Muudkui tunneb, et
põgeneda ei saa, et varjata ennast võimalik ei ole. Teisel
silmapilgul leiab Mai ennast kusagil päratumas võõras kohas,
kusagil varemetes või metsas, või... ei tea kus. Ihkab mõnda
inimest näha, kuid ei näe kedagi, tahab appi hüüda — ei jõua
häältki teha. Tahab vaadata, näha — ei näe midagi. Siis arvab
ta ennast lumetuisku nägevat, kuid see tuisk on imelik.
Lumekübemed langevad raskete pallidena tema õlgadele, kukuvad
sealt alla ja hakkavad valgete tallekestena tema ümber
jooksma. Veel näeb Mai telefoniposte. Aga need on imelikud:
nad karglevad, tantsivad. Viimaks jäävad nad seisma, võtavad
suure raudse varrega piibud suust ära, puhuvad läkastavat
suitsu Maiele vastu nägu ja sülitavad ... Ta tahab põgeneda,
kuid ei saa. Siis piibumehed köhatavad, kõigutavad pead ja
räägivad: „Ära sa hakka meile naistelori ajama’ Traat, mis
meie peade üle käib, on meile ilusat keelt õpetanud, mida
meie kuulda tahame." Tulp hakkab liikuma, kohendab oma
kirjut vööd ja lükkab Maie enese najalt ära, öeldes: „Kes sul
käskis lapsi sünnitada!"
Mai kukkus näoli lumme ja tõusis varsti jälle üles.
„Oi jummal!" rääkis ta iseenesega, „kos ma n’d ole! Ku
kõllatse lumekibena ja kõik nigu ümbre käib! ..."
Nüüd tuli talle kõik tänane lugu meelde; ta nägi, et ta päris
asjata siia tulnud ja pöördus tagasi. Ta kiirustas samme. Peagi
oli ta kontorist mööda — metsa ja sellest läbi jõudnud, ning
kirikutorn ja tema ümber kirendavad majad paistsid talle
silma.
112
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
