Full resolution (TIFF) - On this page / på denna sida - Grammatiline ülevaade - I. Hääliuõpetus
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
GRAMMATILINE ÜLEVAADE
I. Häälikuõpetus
Häälikud ja hääldus
§ 1. Vokaalid
1. Lühike a (salt, väcka) vastab kvaliteedi poolest eesti lühikesele a-le, vrd. Salme, väga.
Pikk a (mal) on eesti omast madalama artikulatsiooniga, s.o. keeleselg ei tõuse nii kõrgele, nagu
eesti aa-d hääldades. Peale selle on huuled rootsi häälikut moodustades veidi enam ümardunud.
2. Kirjatähe e taga peitub lühikest e-d, esiteks häälik, mis vastab eesti lühikesele e-k (bett, bestå),
teiseks järgsilpides redutseeritud e (trumpen), mis tuletab meelde umbes lõuna-eesti tagavokaalide
järgsilpide e-d. Rootsi häälikule leidub täpseid vasteid saarte murretes (mitte, mulle).
Pikk e (sedan) on peajoontes sama mis eesti pikk ee (keedan).
3. Lühike i (sitta, brutit) võrdub eesti lühikese i-ga (lisa, kinni) ja pikk i (rita) eesti pika ii-ga
(rii-ta).
4. o on tugevamalt labialiseeritud kui eesti u, ent üldiselt on need häälikud teineteisele lähedased,
vrd. ond, flickor ja und, kukkur.
Pikk o võrdub enam-vähem täiesti eesti uu-ga (blod — luud).
5. Lühikese ja pika u vahel on õige suur kvaliteedivahe. Eesti keeles ja teistes lähedastes euroopa
keeltes puuduvad mõlemad nüansid. Lühike u (rund) on labiaalne vokaal, mille moodustamisel keel
tõuseb umbes niisama kõrgele kui eesti u-d ja ü-d moodustades, kuid tõusukoht on mõlemate omast
erinev, olles umbes seal, kus keel tõuseb eesti ö-d moodustades. Akustilise mulje järgi lühike u on
häälik, millest kuulduvad samaaegselt eesti ii ja ö.
Pikk u (luta) on eestlasele häälduslikult veelgi raskem. Selle artikuleerimist iseloomustab õige nõrk
labialisatsioon. Keel tõuseb umbes samal kohal, kus lühikest vastet moodustades, s.o. u ja ii
moo-dustuskohtade vahekohal.
6. y (yster, sylfld) on vähem labialiseeritud kui eesti ii (mürin), seistes akustiliselt eesti ü ja / vahel.
Pikas y-s (ty) tuleb see erinevus veelgi enam esile. Peetagu meeles, et rootsi pikk v ei ole kunagi dif-
tongeerunud, nagu eesti keeles.
7. Lühike å (loft, åtta, päron) vastab eesti lühikesele o-le (korter, nokk, Paldrock).
Pikk å (råka, sova) vastab eesti pikale oo-le (roog, soovin).
8. Lühike ä (välling, mellan, excellens) on ühiskeeles eesti à’-st erinev. Rootsi häälik
moodustatakse nimelt eespoolsemalt ning kõrgema keeletõusuga kui eesti oma. Akustilise mulje järgi on rootsi
ä eesti ä ja e vahel. Samasugust häälikut võib kuulda mõnedes Lääne-Eesti murretes. Æ-hääliku ees
on ä-\ umbes sama kvaliteet kui eesti vastel (vrd. Sverige, ärg, german ja eesti värisema, härg,
kärmas).
Pikal ä-\ on samuti kaks kvaliteediastet: r ees (ära, erfara) vastab ta eesti ää-le (äär). Muidu
(tjäna) esineb ülalmainitud ä ja e vahepealne häälik (vrd. Saaremaa ja Hiiumaa jää, käänama).
Murdeti on a-häälikud õige erinevad. Lääne- ja Lõuna-Rootsis on pikk ä üsna lähedane eesti
ää-le; Stokholmis on pikk ä, kui ei järgne r-i, ja e langenud ühte, olles siis mõlemal juhul umbes võrdsed
eesti ee-gdi.
9. Lühike ö (röst, hönseri) vastab eesti o le. Nagu ä hääldus oli r ees madalam, nii on ka ö selles
asendis madalam (björk, anförvant). Viimane ö vastab prantsuse omale sõnas soeur. Eesti keeles
võib see häälik isikuti esineda ühiskeele õ asemel.
Pika ö suhted on samasugused: r ees (ore) on vokaal eesti omast madalam, muidu aga ühtib ta
üldiselt eesti omaga (öga).
§ 2. Konsonandid
1. b, p. Nende häälikute vahel on erinevus suur nagu inglise ja saksa keeleski. Esimene häälik on
täiesti heliline, teine taas helitu, b helilisus säilib ka absoluutses lõpus, p on aspireeritud, s.o. tema
järel kuuldub veel h-häälik. Rootsi keelt õppiv eestlane pidagu niihästi nende kui ka muude
sulghäälikute suurt helilisuse vahet eriti meeles. Näit.: båd, labb, apa, pappa.
2. d, t. Nende konsonantide suhted on võrdsed eelmise konsonandipaari omaga.
3. f, v.f on helitu labiodentaalne ahtushäälik, mille moodustusviis vastab eesti ühiskeele /-le, näit.
fara, skaffa. Peetagu meeles, et rootsi keeles ei või /i kunagi hääldada /zv-na. v on /heliline vaste,
näit. vara, stövel. Helitute konsonantide s ja t ees võib v-gi muutuda helituks, nõnda et havs (sõnast
hav) hääldatakse hafs.
4. g, k. Rootsi k on aspireeritud ning täiesti helitu; g on seevastu heliline. Näit.: gubbe, gnugga,
xiv
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
