Full resolution (TIFF) - On this page / på denna sida - Grammatiline ülevaade - I. Hääliuõpetus
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
Below is the raw OCR text
from the above scanned image.
Do you see an error? Proofread the page now!
Här nedan syns maskintolkade texten från faksimilbilden ovan.
Ser du något fel? Korrekturläs sidan nu!
This page has never been proofread. / Denna sida har aldrig korrekturlästs.
kal, ack. Helitu s ja t ees võib kirjutatud g asemel hääldada k; tillags (-aks).
5. h. h võib esineda üksnes vokaalide ees. Ta on larüngaalne hõngushäälik nagu eesti vastegi.
6. j. Niihästi sõnaalgne (ja, gen, djur, ljus) kui ka sõnasisene {höja) ja sõnalõpune (ej, Kaj) j on
rootsi keeles hästi spirantne ja mitte vokaalile e või 7 lähenev nagu eesti keeles.
7. I. Üldjoontes vastab rootsi 1 eesti /-le, näit. hal, hall, läsa. Murdeti (muuseas ka Eesti rootsi
keeles) esineb peale selle nn. paks ehk kakuminaalne l, mis artikuleeritakse kõva suulae keskosas.
Vanemal ajal oli see / omane ka ühiskeelele.
8. m. Rootsi m (mena, stam) on võrdne eesti omaga.
9. n. Eesti vastega võrdne on ka n (namn, banna). Sulghäälikute /cjag ees ei esine n, vaid rj nagu
eesti keeleski (vt. järgmist punkti).
10. T|. Selle hääliku jaoks ei ole rootsi harilikus alfabeedis erimärki. r| esineb eesti ühiskeeles ainult
k ja g ees, rootsi keeles aga täiesti iseseisvalt, nagu mitmetes eesti murretes (kar\r\as, lör\r[ad), s.o. rj
järel ei kuuldu g-d ega k-d. Näit.: köping, tänka, lingon, annons.
11. r. Näit.: röd, barr. Suures osas Rootsimaas on r sarnane eesti omaga. Skånes, Blekinges,
Lõuna-Smälandis ja Lõuna-Hallandis esineb postvelaarne (uvulaarne) frikatiiv- või tremulant-r.
Viimane r-tüüp on levimas põhja poole.
Konsonantide d, t, s, n ja vahel ka / ees moodustab supradentaalne r koos järgneva konsonandiga
uue supradentaali, s.o. konsonante d, t, s, n ja l, mis artikuleeritakse r artikuleerimiskohas. Näiteid
sõnadest, kus supradentaalid võivad esineda: nattvard, vart, tårta, fars, törnå, Karl.
12. son alati täiesti helitu. Eesti s-st erineb ta peale selle veel suurema artikulatsiooniintensiteedi
tõttu. Näit.: sal, aska, ceremoni.
13. š. Seda märki rootsi keeles ei tarvitata, kuid häälik ise esineb üsna harilikult. Ortograafiliselt
väljendatakse teda mitmel eri kujul (sked, sjunga, skjorta, stjärna, gelé, prestige, station,
champign-jon, marsch, reflexion, division, reformation, justera, vyssja, mission, konvalescent, fashionabel).
Harilikult on š lühike.
14. Ka (/ jaoks ei ole erilist kirjamärki. Häälduselt tuletab tj meelde saksa ch-d sõnas ich. Peale tj
tähistab seda häälikut k-gi (känna, tjäder). Häälik on lühike.
§ 3. Üksikuid häälikumärkimisi
1. Kirjamärk e tähistab ä-d järgmistel juhtudel:
a. Prefiksis er— (ersätta, erfara).
b. j ees ja p järel (ejder, pensel). Ortograafilisi erandeid on väja, päll, päis, pärm, pärta.
c. Mõnedes arvsõnades ja asesõnades (den, sex). Erandeid: bägge, sjätte, själv, fjärde.
d. Enamikus võõrsõnades.
e. Mõnes nimes (Sverige, England, Ellen jm.).
Märkus. Mõnedes laensõnades ei hääldata e-d lahtises silbis (gage — gaš’palk’), küll aga
kinnises silbis (gaget — gašet). Kirjaviisi i-d ei hääldata sõnas Sverige ja sõnas/vr//o hääldatakse
y asemel ö.
2. Kirjamärk o tähistab å-d (eesti ortograafia o-d) järgmistel juhtudel:
a. Kui o on lühike (borta, skott). Rõhulises silbis nd, ng ja nk ees kirjutatakse siiski å (månde,
mångla, stånka, krångla). Peale selle kirjutatakse å üksikutes sõnades, nagu epålett, fålla, hålla,
månne, måste, måtte, plåster, påsk, råtta, skålla, sålde, sålla, våld, vålla, ålder, åska, åtta.
b. Kirjamärk o tähistab å-d sonades dov, moria, sorla, boren, dolde, dolsk, honung, korsüsi\
konung, villkor, moln, morna, orden ’teenetemärk’, ordna, porter, rodna, sobel, son, tjog.
c. Lõpuks on käesolev täht üldiselt å tähistusena võõrsõnades (garderob, order). Erandiks on need
sõnad, millel pearõhk on sõnalõpulisel å-\ (berså), ning sõna resår.
3. Kirjamärk c tähistab s-i eesvokaalide (e, i, y) ees ja k-d tagavokaalide (a, o, u) ees. Seda tähte
tarvitatakse peamiselt romaani ja klassilistes laensõnades (cirkel, cypress, ceder). Tagavokaalide ees
võib ta esineda kodumaistes pärisnimedes (Carl, Carlsson ning Karl, Karlsson) isikliku suva järgi.
ch tähistab k-d sõnas oeh ja’. Pikka k-d tähistatakse ck-ga (ock "ka", tacka ’tänama’jne.).
Mõnedes võõrsõnades võib ch tähistada s-d (choklad, charad jne.). Vt. sõnaraamatust! Mõnedes nimedes
tähistab ch tj-d: Chalmers, Chapman,
cc on eesvokaalide ees ka ks (accent).
4. Kirjaviisi d-d ei hääldata ühiskeeles järgmistes sõnades: djävul, djärv, djup, djäkne jne. ning
nende tuletistes.
5. Kirjaviisi / tähistab v-d vanema ortograafia järgi olevates nimedes (Gustaf).
6. g on j tähistuseks sõna alguses eesvokaalide ees (gen, generat, giga, gyckel, gärde, Götaland)
ning laensõnades vahel ka sõna sees (magister, evangelium jm.). Pandagu tähele, et sõnaalgseks
häälikuks peetakse ka liitsõna teise osise esimest või prefiksi järel esinevat häälikut (jaktgevär, ogin,
XV
<< prev. page << föreg. sida << >> nästa sida >> next page >>
